Uudis

Mikroobid võivad lahendada allergiate ja autoimmuunhaiguste tekke mõistatuse

Pilt on illustratiivne.Foto: Shutterstock

Autoimmuunhaiguste ja allergiate levik on tõusuteel, aga siiani pole selge, miks immuunsüsteem hakkab organismi kudesid hävitama ja neid kroonilisi haigusi põhjustab. Äsja avaldatud uuringus leiti, et autoimmuunhaiguste ja allergiatega seotud geneetilised tegurid mängisid rolli inimese kohastumisel.

Seega pakub põnevust küsimus, kas kasulikel kohastumustel, eriti just haigustekitajate suhtes, on oma varjukülg, ja kuidas võib see aidata paremini mõista erinevaid haigusi ja valida ravi.

Hiljutised avastused selgitavad enesehävituslikkuse mõningaid komponente, kuid autoimmuunsus tervikuna on endiselt lahendamata mõistatus. Rühm Tartu Ülikooli geneetikuid uuris Eesti geenivaramu andmestikule tuginedes sadu geenipiirkondi, mida seostatakse 21 autoimmuunhaigusega, muu hulgas I tüüpi diabeedi, psoriaasi ja hulgiskleroosiga.

Bioinformaatika tööriistade abil rekonstrueerisid nad eelnimetatud haigustega seotud geenipiirkondade ajaloolise väljakujunemise. Tulemused viitavad, et pea kolmandik haigusgeenidest on edasi kandunud loodusliku valiku teel.

„Eeldusel, et loodusliku valiku on tinginud haigustekitajad, tähendab see, et nendega võitlemiseks olulised immuunmehhanismid kahjustavad nüüd meie kudesid. Seega on meie hüpotees, et neid kohandumismehhanisme kutsuvad esile samad stiimulid – mikroobid,“ ütles uuringu juhtautor Bayazit Yunusbayev, kes on Tartu Ülikooli populatsioonigeneetika kaasprofessor.

Autoimmuunsuse mõistatus

Autoimmuunhaiguse geneetika hõlmab kümneid ja sadu lookuseid (lookus on konkreetse geeni asukoht kromosoomis), kuid üksiku lookuse mõju haigusriskile võib olla väike.

„Eksperimendi käigus võib olla väikest mõju keeruline avastada, sest see võib kergesti jääda geneetilise taustamüra varju. Seetõttu tuleb leida viis, kuidas uurida just suure mõjuga lookuseid. Meie töö tulemusi saab kasutada selliste lookuste tuvastamiseks, mida tasub eksperimentaalselt uurida. Eeldame, et looduslik valik jättis sõelale immuunsüsteemi geenivariandid, millel oli organismi tasandil tuntavam ja tugevam mõju. See on aga suuresti kontrollimata idee,“ selgitas Yunusbayev.

Autorid selgitasid, et geenifunktsiooni uurides tuleb teada konkreetset koe- ja rakutüüpi – autoimmuunhaigused hõlmavad tavaliselt mitut kude ja rakutüüpi. „Õige rakutüübi ja füsioloogilise konteksti leidmine on keeruline. Loodusliku valiku all olevate haigusgeenide puhul püüdsime ennustada, millist tüüpi rakkudes need võiksid avalduda. Selline teadmine võib olla teistele teadlastele eksperimentide kavandamisel väärtuslik abivahend,“ lisas ta.

Lõppeks on immuunrakud ja geenid loodud reageerima teatud keskkonnatingimustele ja toimima konkreetsetes füsioloogilistes oludes. Autoimmuunsuse vallandajatena on juba ammu pakutud nakkustekitajaid. Evolutsiooni käigus toimunu näib seda seisukohta toetavat, kuna geenid on optimeeritud reageerima kokkupuutele mikroobidega. Teadlased rõhutavad, et autoimmuunsuse puhul ei ole tegemist tõeliste patogeenidega, vaid meiega koos elavate mikroobidega: kommensiaalide ja sümbiontidega.

„Need võivadki olla autoimmuunsuse mõistatuse puuduvaks osaks. Et mõista nende haigusgeenide funktsiooni, peaksime modelleerima nende funktsiooni mikroobsete vallandajate abiga. Nii et kui mõtleme tulevikus uutele raviviisidele, peaksime kõigepealt mõistma mikroobide mõju meile ja keskenduma just meiega koos elavatele mikroobidele. Ravimiseks peaksime mõistma, kuidas meie geenid reageerivad mikroobide maailmale ehk maailmale, mida me viimase saja aasta jooksul tõsiselt häirinud oleme,” ütles Yunusbayev.

Teadusartikkel ilmus ajakirjas Nature Communications.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.