Miks ma käitun täiskasvanuna enda isaga nagu teismeline?

Foto: Shutterstock

Lugeja kirjeldas Tervisegeeniusele olukorda, millesse on sattunud: ta kisub enda isaga ainult tüli ega suuda rahulikult suhelda. Tema mure kommenteerib psühholoog-perenõustaja Moonika Kukke-Tiiman.

“Kümme enne kella kümmet argipäeva hommikul ilmub ukse taha mu 75aastane isa, tammub jalalt jalale ja rõõmustab, et mu aastane poeg talle naeratab. Seejärel räägime veidi juttu, et saaksin teise tuppa kas tööd tegema või kraamima minna. Isa tegeleb beebiga, laulab, kilkab koos temaga.

Vahepeal ajame veidi juttu ja väga kiiresti jõuab ükskõik mis teema selleni, et hakkan targutama, isa õpetama. Halvemal juhul läheme tülli. Seejuures tean ma väga hästi, kuidas hakata isa üles keerama, millised teemad muudavad teda ärevaks. Selle asemel, et neid kas vältida või teise nurga alt käsitleda, tõstatan need kiiresti. Ütlen näiteks, et läheks parki. Tean, et ta ei soovi sinna väga jalutada. Vastust ootamata juba teatan, et ta pole nii vana midagi, park on kümne minuti kaugusel ja alles mõne aja eest kõndis ta iga päev poolteist tundi. Või uurin, miks ta endale ise süüa ei tee, vaid valmistoitu eelistab, see pole ju tervislik.

Miks ma ei suuda käituda enda isaga nagu täiskasvanu, vaid astun kiiresti teismelise-rolli ja hakkan klähvima?”

Psühholoog-perenõustaja Moonika Kukke-Tiimani sõnul võib teha kirjeldatud juhtumist mitmeid hüpoteese.

Esimene hüpotees: isa on olnud oma tütrele üleskasvamise ajal liiga lubav lapsevanem.

Lapsevanemate kasvatusstiile on erinevaid – näiteks artsissistlik, autoritaarne, autoriteetne ja tõrjuv. Üheks kasvatusstiili esindajaks on lubav vanem, kes kas tahab lihtsalt, et tema laps oleks õnnelik või ei tee ta lapse kasvatamiseks omalt poolt piisavalt pingutusi. Lubav vanem ei sea lapsele piire ega loo struktuure, mille vastu laps saaks puberteedieas mässata.

Lapse keelamine, motiveerimine ja lapse tugevate emotsioonidega tegelemine on lubava vanema jaoks liiga energiat nõudev ja nii laseb ta lapsel lihtsalt olla. Lubav vanem hoidub oma lapsega ka konfliktidest ning kui näiteks teismeline satub probleemidesse, vaatab vanem sellest mööda.

Teismeline vajab tugevat vanemat, kelle vastu saab mässata, et välja kujuneks teismelise identiteet ja sõltumatus, et ta õpiks tegema otsuseid ning kontrollima impulsse. Lubav vanem ei anna lapsele ka piisavat tagasisidet, et ta saaks oma käitumist korrigeerida.

Seega selle hüpoteesi järgi ei ole tegu mitte tütre pikaleveninud teismeeaga, vaid lubava kasvatusstiili tagajärgedega.

Teine hüpotees: isa ei olnud tütre üleskasvamise ajal tütrele vanema eest, vaid kas eemal või pigem mängukaaslase rollis.

Peres on mitmeid allsüsteeme. On ema ja isa, kes moodustavad lapsevanemate süsteemi, kelle käes on peres täidesaatev võim ning vastutus. On lapsed, kes moodustavad õdede ja vendade allsüsteemi. Nende kahe süsteemi vahel peab olema piisav piir, et vastutus, kohustused ja õigused oleksid selged ning pereelu seeläbi toimiv ning turvaline.

Ei ole aga harv olukord, kui lapsevanem ei suuda vanema rolli täita ja jääb kas peresuhetest distantsile või paigutub mängukaaslaseks laste allsüsteemi. See paneb teisele vanemale suurema koormuse ning sageli püüab ta leida laste hulgast endale partneri asemiku.

Vanemlikustatud lapse elu ei ole aga kerge, sest vanema ülesanded ei lase tal olla laps. Ta peab kandma liiga suurt vastutust ning sellisel juhul pole ka ime, et tekib vastumeelsus vanema vastu, kes ta sellisesse olukorda pani. Kui laps on täiskasvanuks saanud, ei loobu ta oma vanema suhtes võetud vanema rollist, vaid jääb teda ka edaspidi lapsena kohtlema.

Selle hüpoteesi järgi näeb tütar oma isas pigem nooremat venda, kellega tülitsemine ei ole mitte autoriteediga seotud küsimus, vaid rivaalitsemine.

Kolmas hüpotees: tütre üleskasvamise ajal moodustus peres ema ja tütre koalitsioon isa vastu.

Kui peres läheb ärevus suureks, moodustatakse pinge maandamiseks kolmnurgad. Nii näiteks olukorras, kus partnerite omavaheline lähedus kaob ja suhted muutuvad kaugeks, tekib ärevus, mille maandamiseks võidakse suhetesse tõmmata laps, kes hakkab ühe vanema lohutajaks, abiliseks, ärakuulajaks. Koalitsioon on opositsiooni vastu ja nii düsfunktsionaalsed suhted jäigastuvad ning muutuvad pikaajaliseks.

Selle hüpoteesi järgi võiks eeldada, et tütar oli emaga liidus isa vastu ning nüüd, kui ema enam suhetes ei ole, on taoline suhtumine muutunud tavapäraseks mustriks.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.