Lugeja kirjeldas Tervisegeeniusele olukorda, millesse on sattunud: ta kisub enda isaga ainult tüli ega suuda rahulikult suhelda. Tema mure kommenteerib psühholoog-perenõustaja Moonika Kukke-Tiiman.
“Kümme enne kella kümmet argipäeva hommikul ilmub ukse taha mu 75aastane isa, tammub jalalt jalale ja rõõmustab, et mu aastane poeg talle naeratab. Seejärel räägime veidi juttu, et saaksin teise tuppa kas tööd tegema või kraamima minna. Isa tegeleb beebiga, laulab, kilkab koos temaga.
Vahepeal ajame veidi juttu ja väga kiiresti jõuab ükskõik mis teema selleni, et hakkan targutama, isa õpetama. Halvemal juhul läheme tülli. Seejuures tean ma väga hästi, kuidas hakata isa üles keerama, millised teemad muudavad teda ärevaks. Selle asemel, et neid kas vältida või teise nurga alt käsitleda, tõstatan need kiiresti. Ütlen näiteks, et läheks parki. Tean, et ta ei soovi sinna väga jalutada. Vastust ootamata juba teatan, et ta pole nii vana midagi, park on kümne minuti kaugusel ja alles mõne aja eest kõndis ta iga päev poolteist tundi. Või uurin, miks ta endale ise süüa ei tee, vaid valmistoitu eelistab, see pole ju tervislik.