Haiguse varases etapis ei pruugi inimesed mõista, mis nendega on juhtunud. Äkiline kõnekaotus ajab segadusse, mistõttu on oluline haige lähikondsete mõistev ja toetav suhtumine.

Teadlased on leidnud, et pereliikmete või lähedaste toetus aitab oluliselt kaasa haige seisundi stabiliseerumisele. Abi peaks saabuma võimalikult vara. Sõbralik suhtlemine rahustab isegi siis, kui haige näib mitte reageerivat. See ongi esimene samm kõne taastamisel. Siin on perekonnal võimalus anda oma panus haige tulevasele paranemisele.

Afaasia ravis kasutatakse kõneteraapiat ja tavaliselt afaasia aja jooksul taandub. Paranemise kohta puuduvad aga kindlad reeglid. Mõned inimesed paranevad kiiresti, teised jälle aeglasemalt. Edusammud sõltuvad kahjustuse sügavusest, ulatusest, vanusest, aga ka patsiendi iseloomust, tahtejõust ja treeningust.

Statistiliselt on täheldatud, et vaid umbes 3 protsenti afaasiaga inimestest saavad minna tagasi oma endisele tööle, sama paljude puhul aga ei ole täheldatud mingisugust paranemist. Ülejäänute seisund paraneb aja jooksul – kellel rohkem, kellel vähem.