Adenoviiruspõhise AstraZeneca vaktsiini kohta on palju küsitud, kas viiruse pärilikkusaine integreerub inimese genoomi. Lühike vastus on ei. Selline käitumine pole adenoviiruse DNA-le omane, sest see pole viiruse või sellel põhineva vaktsiini toimimiseks vajalik.
Adenoviiruse sisse pakitud geenide avaldumise (geenide avaldumine ehk ekspressioon on protsess, kus DNA → RNA → valk) käivitamiseks piisab, kui see lihtsalt rakutuuma jõuab. Lisaks on vaktsiini koostises olevat viiruse DNA-d ka selliselt muudetud, et viirus ennast paljundada ei suuda.
Vaktsiinis on SARS-CoV-2 ogavalku kodeeriva järjestuse ette ja järele paigutatud reguleeriva ülesandega DNA elemendid (promootor ja transkriptsiooni terminaator). Tänu neile saab inimese keha ogavalku kodeeriva mRNA ise sünteesida. Sellega saab hakkama meist igaühe kehas leiduv valgukompleks nimega RNA polümeraas II.
Ogavalgu süntees võtab aega umbes nädala
Ogavalgu süntees võtab rakus aega eeldatavalt mõned päevad, optimistlikul juhul umbes nädala.
Kui ogavalk rakus valmis tehakse, algab kehas tavapärane protsess, mis toimub rakkudes nii oma kui ka võõraste (valgu)molekulidega: osa sünteesitud valkudest lõigatakse juppideks ja viiakse raku pinnale – toimub nn antigeeni esitlemine. Organismi immuunrakud tunnevad selle peale ära, et SARS-CoV-2 ogavalgu näol pole tegu organismi enda valguga ja algatavad selle vastu suunatud immuunvastuse.
Immuunvastusel on kaks poolt: esiteks tekitatakse B-rakud, mis sünteesivad ogavalku ära tundvaid antikehi (antikehad korraldavad viirusosakeste hävitamist) ja teiseks T-rakud, mis hävitavad viirusega nakatunud rakke. Ja see ongi vastus küsimusele, mis vaktsiinis olevast DNA-st saab – rakud, mille sees on võõras DNA ja kus toimub võõra valgu süntees, “süüakse” lõpuks immuunrakkude poolt ära.