Päris ausalt. Aga tegelikult polnud nii hull ka. Kohe selgitan.
Pärast 20-minutilist autode järjekorras ootamist jõudis kätte minu ja sõbra, kellega korterit jagan, kord proovi anda.
Muidugi jõudsime kahekesi kuumas autos istudes ja aeglaselt edenevat prooviandjate rivi vaadates umbes kakssada korda arutada ja mõelda, kui jube see protseduur ikkagi on ja kas poleks targem lihtsalt kaks nädalat kodus passida, et eelnenud diskussioon seejärel lausega “raudselt pole tegelikult nii hull” kokku võtta.
Lõpuks veeresime parklasse püstitatud valge telgi alla, aknad all, nagu drive-in’is kombeks. Peale põgusat vestlust proovi võtva õega – “Isikukood, palun!” – oligi minu kord “susata saada”. Õde palus mul pea vastu peatuge toetada ja veidi ülespoole vaadata ning terve aja suu kaudu hingata. Siis võttis ta välja pulga ja pistis selle mulle ninna.
Oskan ainult eeldada, et COVID-19 viirus peitub täpselt selle nupu peal, kust inimestel pisarate kraan lahti käib, sest nii kui pulk oma sihtkohta jõudis, olid mul silmad märjad ja täiesti meelest läinud, kuidas käib suu kaudu hingamine. Õnneks luges õde mu mõtteid ja palus mul suu kaudu hingata, mida ma tegelikult teha ei jõudnudki, sest pulk oli juba ninast väljas.
Mis tunne see oli? Räigelt ebameeldiv. Umbes selline, nagu keegi pistaks puupulga sulle ninna ja vaataks kui sügavale see läheks ning teeks “lõppu” jõudes sellega veel paar ringi ka.
Kuid sellega test ei piirdunud, sest pärast esimese pulga eemaldamist teatas õde, et võtab ka teisest ninasõõrmest proovi. Enne pulga teise ninasõõrmesse pistmist ütles ta veel lohutuseks, et teine pulk peaks väiksem ja seega vähem ebameeldiv olema.