Kehal on Rospu sõnul mitmeid eri viise, kuidas viirust kahjutuks teha, aga ka siis, kui organismis enam tegutsemisvõimelist ohtlikku viirust ei ole, jääb sinna veel pikaks ajaks püsima “koristamata” viiruse RNA, mida on PCR-testiga võimalik üles leida. Seetõttu võibki korduvalt saada vaheldumisi positiivseid, negatiivseid ja piiripealseid testitulemusi, aga see ei oma meditsiinilises mõttes enam tähtsust.

Just seetõttu ongi Eestis lepitud kokku, et koroonaviirusest paranemist ei kontrollita ühegi analüüsiga. Kui nakatunu on püsinud nõutud aja jooksul isolatsioonis, olnud 72 tundi palavikuvaba ja ägedaid haigustunnuseid enam ei ole, ei pea seda ka arstitõendiga kinnitama.

Rospu nendib, et lisaks PCR-testidele on maailmas kättesaadavad viirusevalke (antigeene) ja viiruse vastu tekkinud kaitsekehi (antikehi) määravad testid. Kuid ka need ei sobi tervenemise kinnitamiseks.

Antigeene ehk viirusevalke määrava testiga on sama probleem nagu PCR-testiga: kahjutuks tehtud viiruseosakesed on leitavad veel tükk aega pärast tervenemist ja nakkusohtliku perioodi möödumist, test ei suuda aga vahet teha, kas viirus on eluvõimeline või mitte.