Väide: inimesed on pandud sundolukorda, kas vaktsineerida või mitte.

Tegelikkus: vaktsineerimine on igaühe vaba valik. Vaktsineeritud inimestel on teatud eelised, näiteks võimalus käia spaas või restoranis või enne suurüritusi koroonatesti mitte teha, aga valikuvõimalus on olemas igaühel. Vaktsineerimist võidakse kooskõlas seadusandlusega vajada teatud töökohtadel.

Väide: karjaimmuunsuse saavutamine on võimatu.

Tegelikkus: deltavariandi tulekuga nihkus karjaimmuunsuse saavutamise latt tõesti oluliselt kõrgemale kui varem. Teadlaste hulgas ei ole üksmeelt selle kohta, kas karjaimmuunsus on saavutatav või mitte. Praegu näib, et enamuse arvamus kaldub sellesse suunda, et viirus jääb tulevikus levima endeemilisena, teisisõnu samamoodi nagu teised hooajalised koroonaviirused, mis tekitavad küll palavikuhaigust, kuid ei põhjusta hiiglaslikku liigsuremust ega pane tervishoiusüsteemi ülekoormuse alla. See eeldab, et enamikul inimestest on kujunenud immuunsus uue koroonaviiruse suhtes. Kõige ohutum viis selle kujundamiseks on vaktsineerimine.

Ühtede arvutuste kohaselt on COVID-19 elimineerimine kindlasti keerulisem, kui oli pärisrõugete puhul (tänu vaktsineerimisele likvideeriti rõuged maailmast 1980. aastal), kuid see võib olla sarnane lastehalvatuse puhul toimunule. Tänu vaktsineerimisele esineb lastehalvatust veel ainult Afganistanis ja Pakistanis ning viimane riik, kust tänu vaktsineerimisele lastehalvatus 2020. aasta augustis likvideeriti, oli Nigeeria. Seega arvesse võttes viiruse levikupotentsiaali, immuunsuse teket, vaktsiinide efektiivsust, ja teisi viiruse eripärasid, ei ole päriselt välistatud ka karjaimmuunsuse saavutamise COVID-19 osas.

On selge, et vaktsineerimine hoiab väga tõhusalt (kuigi mitte 100%) ära rasked ja surmaga lõppevad COVID-19 juhud. Riikides, kus COVID-19 vastu vaktsineerimise hõlmatus on 75–80% või rohkem, juba järjest loobutakse piirangutest. Näib, et seal on koroonaviirus muutumas sarnaseks hooajalisele gripile, millesse inimesed küll võivad haigestuda ja sellepärast töövõimetuslehte vajada, kuid rasked haiged ei ummista intensiivraviosakondi ja tervishoiusüsteeme ei ähvarda kollaps.

Väide: vaktsiinidega ei saa viiruse levikut kontrollida – koroonapassid on seega ebavajalikud.

Tegelikkus: vaktsiinide puhul ei kehti kõik-või-mitte-midagi mõtlemine ehk vaktsiinid ei toimi põhimõttel kas 0% või 100%. Niinimetatud deltaajastul on vaktsiinide tõhusus koroonaviiruse vältimisel umbes 50-60%, haiglaravi vältimisel umbes 88–90% ja surma vältimisel üle 90%. Vaktsineerimine on hea hõlmatusega riikides märkimisväärselt vähendanud koroonaviirusesse haigestumisi, haiglaravi vajadust ja surmasid. Vaktsineeritud inimesed levitavad viirust vähem ja lühemat aega.

Seni, kuni meil ei ole vaktsineerimisega hõlmatus sama heal tasemel kui Taanis, Portugalis või Suurbritannias, on meil ühiskonna avatuna hoidmiseks koroonapasse ikkagi vaja. Alternatiiv oleks see, mis on toimunud Lätis – ühiskond lukku panna, kuni saavutatakse piisav vaktsineerimisega hõlmatus. Seda ei igatse meist küll keegi.

Väide: praegused meetmed ei tööta, vaktsiinid ei toimi viiruse piiramisel.

Tegelikkus: praegused meetmed töötavad. Lähiriikidest võib näiteks tuua Läti, kus on vaktsineeritud vaid pooled elanikest (eilse seisuga 50,9%). Oktoobri lõpuks ennustatakse Lätile 2000 uut nakatunut päevas ja haiglaravi vajamas 1000 inimest. Ilma täiendavate meetmeteta on ka mujal maailmas alla 60%-lise hõlmatuse juures nähtud väga kõrgeid haigestumise piike ja haiglate umbejooksmist. Vaktsiinid on efektiivsed viiruse leviku tõkestamisel, raskete ja surmaga lõppevate haigusjuhtude ärahoidmisel. Mitte ühtegi neist ei väldi vaktsineerimine 100%.

Vaktsineerimise kõrval on vajalikud ka täiendavad meetmed, nagu maskide kandmine siseruumides, kontaktide vähendamine, sage testimine, nakatunute isolatsiooni suunamine jm. Maailmas on nii heade kui halbade näidete varal korduvalt näidatud, kuidas suur vaktsineerimisega hõlmatus ja ranged meetmed viiruse leviku maha suruvad, samas kui madal vaktsineerituse tase ja lodev suhtumine piirangutesse toob kiirelt kaasa viiruse kontrollimatu leviku.

Väide: COVID-19 risk noortele on väike (surmajuhtumeid on 0,002%), seepärast pole vaja neid vaktsineerida.

Tegelikkus: noored põevad COVID-19 tõesti enamasti kergelt. Siiski on ka lastel ja noortel võimalik raske, üliraske ja surmaga lõppev COVID-19 kulg, COVID-19-le järgnev multisüsteemne põletikuline haigus. Raskelt haigestunud laps või surm, mida oleks saanud vältida, on traagiline sündmus igale perele. Suurem risk COVID-19 raskelt põdeda on kaasuvate haigustega lastel, kuid ka eelnevalt täiesti tervetel lastel võib haigus lõppeda surmaga või nad võivad vajada intensiivravi.

Lastel on võimalik nn pika COVID-19 teke, mille korral praeguste andmete järgi kipuvad domineerima väsimus ja sellised närvisüsteemiga seotud sümptomid nagu depressioon, ärevus, mõtlemise hägustumine ja aeglustumine, raskused tähelepanu ja keskendumisega.

Südamelihasepõletik võib tekkida nii vaktsineerimise kui COVID-19 põdemise tagajärjel. COVID-19 korral on südamelihasepõletiku risk kuus korda suurem kui vaktsineerimise järgselt ja haigusega seotud südamelihasepõletikud on raskema kuluga. Seega on ka noorte hulgas vaktsineerimisest saadav kasu oluliselt suurem kui võimalikud riskid.

Me ei tea mitte midagi COVID-19 põdemise pikaajaliste mõjude kohta ja sellepärast on õigem noori selle tundmatu haiguse eest kaitsta. Iga inimese elu sõltumata vanusest on oluline, isegi kui COVID-19-sse surevaid noori on võrreldes täiskasvanutega vähem. Samas teame, et immuunsüsteemi iseärasusi arvestades ei saa kõrvaltoimed tekkida pärast nelja kuu möödumist vaktsineerimisest. See tähendab, et vaktsiinidel ei esine kõrvaltoimeid, mis avalduksid alles näiteks aastate pärast.

Kui teaksime täpselt, kes on need täiskasvanud ja lapsed, kes COVID-19 raskelt põevad, kellel tekivad tüsistused või kes surevad, siis vaktsineeriksimegi ainult neid. Paraku peame vaktsineerimisotsuste tegemisel juhinduma üldisest kasude ja kahjude kalkulatsioonist.

Vaktsineerimine on väga turvaline nakkushaiguste ennetamise meetod, kuna stimuleerib immuunsüsteemi loomulikke protsesse. COVID-19 seevastu on ettearvamatu kuluga ohtlik haigus, mis võib jätta kogu elu kestvaid tüsistusi. Isegi kui meil ühel päeval on olemas haigust pidurdav ravim, on haigestumise ennetamine ikka turvalisem ja tervislikum kui haiguse põdemine ja ravimine, seejuures ei pruugi ravi tagada täielikku paranemist.