1. Tuleb mõista, et koroonaviirusesse haigestumise raskus on inimeste puhul erinev. Praegu levib eksiarvamus, et omikronitüvi põhjustab vaid kerget põdemist. Perearstid näevad oma igapäevatöös ka kõike muud kui “tavalist talvist viirushaigust”, sh ka lastel. Haiglaravi vajadus on tõusuteel ja kas suremus suureneb, selgub mõne nädala möödudes. Endiselt on kõige suuremas ohus eakad ning vaktsineerimata inimesed.

2. Kaitsesüstimine on jätkuvalt väga oluline, eriti krooniliste haigustega ja/või eakate inimeste jaoks. Eriti oluline on saada õigel ajal tõhustusdoos, mis aitab ka omikronitüve korral oluliselt vähendada raskeid haigusjuhtusid ja haiglaravi vajadust ning pidurdab viiruse levikut.

3. Tervishoiukorralduslike otsuste tegemisel tuleb arvestada, et esmatasandi arstiabi ülekoormamine võib ühiskonnale isegi kallimaks maksma minna kui eriarstiabi ülekoormus: hätta ei jää mitte ainult COVID-19 põdevad inimesed, vaid abi ei saa ka krooniliste haigustega patsiendid. Juba praegu on näha, et perearstikeskuste ülekoormus on ülevooluna suurendanud kiirabi väljakutseid, ülekoormus on tuntav ka erakorralise meditsiini osakondades.

4. Testimisel tuleb lähtuda eelkõige inimese tervisest tingitud vajadustest. Eelkõige on oluline, et riskirühmade inimesed saaksid kiiresti täpse diagnoosi. Seepärast peaksid antigeeni testid jääma põhiliseks nakkuse tuvastamise meetodiks ja PCR-testi vajaduse üle otsustavad arstid. Kui testitakse reisimiseks vajaliku sertifikaadi saamiseks, siis see peab toimuma väljaspool riiklikku tervishoiuteenust.

5. Haiguse diagnoosimisel tuleb aktsepteerida ka kodus tehtud kiirtestide tulemusi. See kõik eeldab usaldust inimeste suhtes ja vastutustunnet igalt inimeselt.

6. Igasuguste piirangute, sealhulgas koroonapasside kaotamine peab toimuma järk-järgult jälgides, kuidas iga piirangu kaotamisega muutub epideemia kulg. Piirangutest saab loobuda siis, kui nakatumine on pööranud langusse ja sellisena mõnda aega ka püsinud.

7. Esimesel võimalusel tuleb kasutusele võtta digilahendused, mis hõlbustavad inimese ja perearsti vahelist suhtlemist. Inimestele tuleb hästi kättesaadavaks teha info, mis sisaldab nii esmaseid tervisenõuandeid kui korralduslikku teavet kriisi kohta.