Kui varem ei olnud informatsioon nii tugev relv, siis tänapäeval on infot liiga palju ning vales koguses muutub see painavaks, tõi Saar-Veelmaa esile.. Kahjuks just seetõttu on noorte läbipõlemine tema hinnangulviimaste aastatega epideemiliseks muutunud.

Ainult teadmiste omandamisest ei piisa

“Puutudes ise lähemalt kokku meie haridussüsteemiga, siis näen, et meie keskmine haridusteenus ei toeta nõudmistega sammu pidamist. Meie hariduses hinnatakse väga teadmisi, fakte, meetodeid. Seda nii õpilaste kui ka õpetajate suunal,” tõdes psühholoog.

Vajaka on Saar-Veelmaa sõnul mõistmisest, et inimestel võivad olla erinevad ootused ja soovid enda elule ning kõik ei pea olema sama vitsaga löödud. See mõtteviis saab tema arvatesmuutuda vaid siis, kui ühiskond ja kool muutub inimkesksemaks.

“Esimesi samme eluoskuste õpetamiseks juba tehakse. Näiteks viidi erinevates Eesti koolides läbi vaikuseminutid ehk erinevad tähelepanu ja meelerahu harjutused, mille süsteemne kasutamine kasvatab tähelepanelikkust ning võimet ennast juhtida,” ütles ta.

Nii õpetajad kui ka õpilased märkasid, et lisaks enesetundele paranesid ka õpitulemused, vähenes stress, käitumisprobleemid ja paranes klassikultuur. Kõik see on hädavajalik toetamaks noore hakkamasaamist nii praegu kui ka tulevikus, rõhutas psühholoog.

Teadmised on küll väärtuslikud, aga nende omandamine ei aita noortel oma kohta ühiskonnas näha. See on ka põhjus, miks nad on rabedad, õnnetud ja endaga pahuksis, märkis Saar-Veelmaa.

“Kui täiskasvanutele on mõeldud erinevad mentorluse, coachingu ja supervisiooni programme, siis mida pakume noortele? Mulle tundub, et jätame noored süsteemsest abist kõrvale ning kahjuks ei oska nad seda ka ise küsida,” ütles ta.

Fakt, et noored koolist, töölt ja ühiskonnast kõrvale jäävad on tema arvates selle kõige tagajärg, mitte põhjus. Tagajärg, et neile ei pöörata piisavalt tähelepanu enne, kui on juba hilja.

Noori ei tohi sildistada ega alavääristada

Selleks, et noori aidata, vajame psühholoogi hinnangul muutust meie ühiskonnas ja peame rohkem rakendama inimesekeskset lähenemist. Näiteks on hetkel populaarne iseloomustada noori kui lumehelbekesi. See on aga saanud õnnetuseks negatiivse alatooni.

“Tegelikult on ju lumehelbed väga erilise kujuga, nad kõik on erimoodi ning nende säilimiseks läheb vaja teatud tingimusi. Sama kehtib ka inimese puhul, selleks, et meis parim ja ilusaim osa saaks esile tulla, vajame sobivaid tingimusi,” nentis Saar-Veelmaa.

Millegipärast kehtib ühiskonnas aga tema sõnul arvamus, et noored tahavad, et nende eest kõik ära tehakse. “See pole nii. Noored ei eelda, et neile tuuakse kandikul asjad ette, vaid nad igatsevad koostegemist. Seda arvamust pole aga sageli kerge muuta,” ütles psühholoog.

Siin ongi Saar-Veelmaa sõnul meie kui lastevanemate ning täiskasvanute ülesanne välja mõelda, kuidas panna pähe hinnanguvabad silmad. Me kõik vajame kedagi, kes meisse usuks.

“Lapsevanemana tekib meil juba eos teatud hoiak, kuna oleme noorele nii lähedal. Väga lihtne on olla kriitiline ning võrrelda oma last teiste tublimatega. Oluline on aga võtta noort sellisena, nagu ta on ja armastada teda just sellisena nagu ta on,” rääkis ta.

See, et meie teele veereb raskusi, on psühholoogi sõnul elu loomulik kulg, et me ei saa alati asjadega hakkama on osa inimeseks olemisest. Noore jaoks on kõige suurem kingitus lähedased, kes on tema jaoks alati olemas, toetavad ning hinnanguvabad.

Hätta jäämine ei ole häbiasi

Paraku isegi parima tahtmise juures ei oska alati ka kõige hoolivamad lapsevanemad oma lapsi raskustes aidata, tõdes Saar-Veelmaa. Seda ei tohiks kindlasti häbeneda, vaid endale võimalikult kiirelt tunnistada ning otsida abi oma ala professionaalidelt. Oluline, et noor ei tunneks, et ta on oma muredega üksi. 

“Meil on mitmeid algatusi, mis aitavad noori taas oma teele ning alustada iseseisvat elu. Näiteks on loodud noortegarantii tugisüsteem, mille eesmärk on aidata noored tagasi haridusteele või tööturule. Programm, kus noortele on toeks ja abiks spetsialist, kellega üheskoos selgitatakse välja noore eesmärgid ning aidatakse neid saavutada, lisaks pakutakse toetavat tugivõrgustikku,” tõi ta näite.

Kui üldjuhul pöörduvad juhtumikorraldajad ise noorte poole ja pakuvad oma tuge, siis on ka neid juhtumeid, kus noor või lapsevanem on ise kohaliku omavalitusega ühendust võtnud ning üheskoos sobiva lahenduse leidnud.  

Lisaks professionaalsele abile on samuti oluline, et igal lapsel oleks kaasteeline. “Alati ei pea selleks olema mõni hea sõber, kuna seal võivad tekkida teatud rollimustrid. Noor peab saama olla vaba, vahetu ja elurõõmus ning tundma, et lähedastel on tema jaoks aega,” soovitas psühholoog.

Kui varem said olulise panuse anda vanavanemad, siis nüüd on see osa noore tugivõrgustikust tihti hõivatud töö ja muude tegemistega. Noored tunnevad tema sõnul väga selgelt, kui puudub suguvõsa tugi ning koosolemist on vajaka. Seega iga riigi poolt algatatud programm, mis  pakub noortele individuaalset lähenemist, usaldust ja mentorlust, on omal kohal.

“Loodan väga, et koroonast tingitud eriolukord ja piirangud muutsid pereliikmeid omavahel lähedasemaks ning panid väärtustama perekeskseid suhteid. Isegi kui pöördutakse tagasi vanade rutiinide ja kiire elutempo juurde, siis hea mälestus koosviibitud ajast hoiab meid mõnda aega,” rääkis Saar-Veelmaa.

“Julgustan noore lähedasi märkama noore olukorda ja probleeme, mitte lasta neil süveneda, vaid leida üheskoos noorele sobiv lahendus. Raskustest ei tasu heituda, vaid neid tuleb julgelt ületada ja näha elu kui üht olulist õpiteekonda,” lisas psühholoog.