Õiguskaitse vaktsineerimisnõude vastu peab olema tõhus

Riigikohtu halduskolleegium kaebuste tagastamisega ei nõustunud. Vaktsineerimisnõuete käskkiri pole tavaline kaitseväeline käsk, vaid puudutab tegevteenistusse jäämise eeldusi ning olulisi põhiõigusi – õigust elule, tervisele ja kehalisele puutumatusele. Sellist asutusesisest õigusakti peab saama kohtus vaidlustada.

Praegusel juhul polnud ilmselgelt välistatud ka keelamiskaebus. Kolleegium märkis, et kui kohus peaks kaitseväelaste teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistama, siis ei pruugi nende teenitusse ennistamine olla enam võimalik. Samas on kaitseväelastel keeruline kui mitte võimatu leida uut erialast tööd väljaspool kaitseväge ja kaitseliitu.

Esialgse õiguskaitse vajadust arvestades andis riigikohus eelhinnangu ka ühe kaitseväelase kaebuse eduväljavaadetele. Kuna need olid pigem väikesed, siis ei peatanud kolleegium tema teenistusest vabastamise käskkirja kehtivust.

Kaebaja väitis muu hulgas, et riik saab vaktsineerimisnõudeid kehtestada ainult seadusega. Riigikohtu senise praktika põhjal ei saa siiski välistada, et selline kohustus kehtestatakse madalama taseme õigusaktiga, mis on välja antud seaduse alusel.

Kolleegium selgitas, et vaktsineerimisnõuded võivad olla väga erineva intensiivsusega, sõltudes muu hulgas nende ajalisest kestusest, nõudega seotud hüvede olulisusest, vaktsiiniga kaasnevatest riskidest ja sellest, kas inimene täidab avalikke ülesandeid.

Nõude aluseks olev seadus peab olema seda täpsem, mida laiemat inimeste ringi nõue puudutab ning mida olulisemad põhiõigused immuunsusest sõltuvad. Üldkohustuslike vaktsineerimisnõuete puhul tuleb ka arvestada, et neid ei saa haldusaktide, sealhulgas üldkorraldustega kehtestada lõpmata pikaks ajaks. Seevastu avalikus teenistuses olevate ja muus vormis avalikke ülesandeid täitavate inimeste puhul võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema seaduse alusel välja antud käskkirjaga.

Vaktsineerimisnõude eesmärgid on kaalukad

Kaitseväe kehtestatud vaktsineerimisnõude eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine ning seeläbi riigi kaitsevõime kindlustamine. Selle nõude proportsionaalsust tuleb kohtutel edasises menetluses veel täpsemalt kontrollida, kuid hetkel ei ole kolleegiumil selle põhjendatuses tõsiseid kahtlusi.

Riigikohus nentis, et kaitsesüstimine ei välista koroonaviiruse edasikandmist ega haigestumist täielikult ja vaktsiini toime väheneb aja möödudes. Samas näitavad praeguseks kogutud andmed ja teadusuuringud, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad üldiselt harvemini ja palju kergemalt ning nende seas on oluliselt vähem surmajuhtumeid. Tegevteenistujate puhul aitab vaktsineerimine iseäranis vähendada raske haigestumise riski.

Kolleegium märkis, et vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest hetkel pole näha muid sama tõhusaid meetmeid. Ulatuslikud liikumispiirangud, viibimiskeelud, karantiin ja teised ühiskonna sulgemise abinõud ei saa tulla kõne alla leebemate meetmetena.

Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele kui ka teistele inimestele kaasa võrreldamatult suuremad põhiõiguste riived kui kaitsesüstimine. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla küll väga tõsised, kuid enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist rohkem.

Kokkuvõttes leidis riigikohus, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad ning see ei alanda inimväärikust. Seda tuleb kohtutel edasises menetluses siiski täpsemalt analüüsida, kas kaitseväel oleks olukorra lahendamiseks leidunud mõni leebem abinõu kui kaitseväelaste teenistusest vabastamine. Riigikohus saatis kaebused menetluse jätkamiseks halduskohtule.