Lapse raviarsti ja pere põhjalikke selgitusi, et laps vajab igapäevaselt kõrvalist abi madalate ja kõrgete näitudega kiireks toimetulekuks ja et kiirabi väljakutseid ei ole toimunud, sest lapsevanemad pingutavad ööpäevaringselt veresuhkru näitude kontrolli all hoidmise nimel, ei pidanud sotsiaalkindlustusameti ekspertarstid piisavaks.

Nüüdseks on 1. tüüpi diabeeti põdevaid lapsi ühendava huvikaitseorganisatsiooni Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguni (ELDÜ) jõudnud signaalid ka teistest sarnastest juhtumitest, kus haige lapse puudetaotluse mitterahuldamist selgitatakse muuhulgas kiirabiväljakutsete puudumisega. See on viinud ühingu tõdemuseni, et edaspidi peavad pered laste raske hüpo- ja hüperglükeemia ning ketoatsidoosi puhul hakkama regulaarselt ka kiirabi välja kutsuma, sest muidu riik laste perede ja raviarstide argumente lihtsalt ei arvesta ega mõista, et 1. tüüpi diabeet on seisund, kus laps ja ka täiskasvanu vajab kõrvalist abi igapäevaselt.

Olukord on absurdne

Eesti endokrinooogide seltsi juhi professor Vallo Volke hinnangul on tekkinud olukord absurdne. “Raske hüpoglükeemia definitsioon on rahvusvaheliselt kokku lepitud ja kõik juhud, kus on vaja veresuhkru kiireks tõstamiseks kõrvalist abi, sealjuures ka lastevanema abi, on kindlasti raske hüpoglükeemia.” tõdes Volke.

Ta toonitas, et haigete laste pered näevad pidevalt suurt vaeva sellega, et nendele juhtumitele kiirelt reageerida ja hoiavad sellega igal aastal ära tuhandeid kiirabi väljakutseid.

“On kahetsusväärne, et sotsiaalkindlustusamet endokrinoloogide korduvaid selgitusi 1. tüüpi diabeedi osas ei soovi siiani arvestada,” sõnas Volke.

Täiendav kulu üle 30 miljoni euro

Kiirabi ühe väljakutse keskmiseks hinnaks võib tinglikult arvestada paarsada eurot, kuna kiirabi saab riigilt iga-aastaselt rahastust u 50 miljonit eurot ja teeb selle eest aastas ca 250 000 visiiti.

“Eestis on 432 alla 16-aastast 1. tüüpi diabeeti põdevat last. Kui kõik pered hakkaksid hüper- ja hüpoglükeemia ning ketoatsidoosi puhul, mis on eluohtlikud seisundid, regulaarselt kiirabi väljakutseid tegema, muutub see riigile päris koormavaks. See teeks aastas üle 150 000 väljakutse ja maksumaksjale tähendab see täiendavat kulu üle 30 miljoni euro, avaldas ELDÜ juht Kristi Peegel.

“Meie arvates ei ole see kindlasti mõistlik ega jätkusuutlik lahendus, kuid kui lisaks peredele ei kuula sotsiaalkindlustusamet ka meie laste raviarstide, endokrinoloogide ja diabeediõdede argumente, siis ei jää peredel ilmselt muud üle kui hakata samm-sammult kiirabi koormama,” oli ta tuleviku suhtes murelik.

Lahendust praegu ei paista

ELDÜ koos lastearstide, endokrinoloogide ja diabeediõdedega on olukorra tõsidusele korduvalt nii sotsiaalkindlustusameti kui ka sotsiaalministeeriumi erinevate ametnike tähelepanu juhtinud. Maikuus kohtuti sotsiaalminister Tanel Kiigega ja probleemist informeeriti ka Riigikogu sotsiaalkomsjoni liikmeid.

Kahjuks seni ühtegi lahendust diabeedilaste ja nende perede muredele seoses SKA poolt uue puudetoetuse määramise põhimõtetega ei paista.

ELDÜ esindaja Kristi Peegel avaldas lootust, et riik soovib leida praegusele olukorrale kiiresti toimivaid lahendusi, mitte lihtsalt ei kutsu kokku järjekordseid töörühmi, kus arutada avalike teenuste inimsõbralikuma disaini uusi mudeleid.

“Ametnikele võib uute mudelite disainimine põnev olla, kuid vaja on tegeleda päris inimeste päris probleemidega kohe praegu. Eesti diabeedilaste pered tunnevad, et riik on nende muret naeruvääristanud ja diabeedilapsed hüljanud, tegeledes hoopis nende süsteemse kiusamisega puudest ilma jätmisega,” õtles Peegel.

Vana toimivat süsteemi ei tohi tema sõnul mingil juhul enne lõhkuda, kui uued mudelid paigas ja testitud on. Praegu on aga kahjuks just nii juhtunud.

“Kui puuet ei määrata, on laps ilma kogu sotsiaalhoolekande toetussüsteemist, mida aga 1. tüüpi diabeeti põdevad lapsed vajavad nii täna kui tulevikus. Lisaks juhime tähelepanu, et diabeedilaste puudetoetus ja toetavad teenused on riigile mitukümmend korda odavamad, kui diabeedilaste regulaarsed kiirabi väljakutsed,” oli Peegel murelik.