Vaktsiine on rohkem kui kahekümne viie raske või eluohtliku haiguse vastu, mille hulka kuuluvad näiteks leetrid, lastehalvatus, teetanus, meningiit, teetanus, tüüfus ja emakakaela vähk. Üsna haruldase, kuid väga tõsise ja tihti surmava ebola viiruse vaktsiini otsiti kaua enne, kui alles 2019. aasta lõpus kiideti heaks vaktsiin nimega Ervebo.

Miks vaktsiinide vastu ollakse?

Terviseameti sõnul on vaktsiinid bioloogilised ravimid, kuid siiski pole ükskõik millise ravimi kasutamine kunagi 100% ohutu. Eestis ei ole vaktsineerimine kohustuslik, küll aga soovitav. Marilin Noorem märgib oma magistritöös, et üheks põhjuseks, miks mõned lapsevanemad loobuvad oma lapse vaktsineerimisest või on sellele tugevalt vastu, on internetist saadud teave vaktsiini vastu või hirm selle ees.

National Geographic toob Ameerika näitel välja, et järjest enam lapsevanemaid keelduvad vaktsiinidest, sest usuvad, et need põhjustavad autismi ning näiteks Pakistanis ja Afganistanis peetakse vaktsiine lääne plaaniks moslemeid viljatuks muuta.

Tegemist on valeteabele toetuva ohtliku otsusega ning vaktsiinivastased vanemad võivad mõjutada ka nende laste otsuseid tulevikus end või oma lapsi mitte vaktsineerida. 

Vaktsineerimine on vajalik, et kaitsta nii ennast kui ka lähedasi. Mida rohkem on vaktsineeritud inimesi, seda vähem tõenäoline on, et haigus saaks levida. Ülemaailmne Vaktsineerimise Plaan (GVAP) arendati välja selleks, et aidata mõista vaktsiiniajastu visiooni, et kõik indiviidid ja kogukonnad naudivad vaktsiin-välditavate haiguste vaba elu.

Mis juhtuks, kui inimesi ei vaktsineeritaks?

Praegusel ajal võtame me iseenesestmõistetavalt seda, et meil teatud haigusi ei esine või esineb neid väga harva ning tihti me ei mõtle, et selle taga on just ulatuslik vaktsineerimine. Mis aga juhtub, kui inimesi enam ei vaktsineerita? Kas vaktsiinivastaste argumendid kaaluvad üles riski seada ohtu terved kogukonnad?

Vaktsiinideta maailm võib tänapäeva inimesele üsna hirmuäratav näida. Inimkond aina suureneb ja kui meil ei oleks vaktsiine, saaks haigused n-ö vabad käed ning inimesed elaks pidevas hirmus nähtamatu vaenlase ees. Surmad, ka väikelaste surmad, oleksid tavaline nähtus.

Nagu Montréali lastehaigla kodulehel selgitatakse, on vaktsiinid loodud viisil, et keha moodustaks vastava haiguse vastu võitlemiseks antikehi. Samas tuuakse näide, et kui lapsel on kokkupuude teatud haigustekitajaga (näiteks leetritega), kuid kui ta pole selle vastu vaktsineeritud, on peaaegu kindel, et laps jääb haigeks.

Haigestunu on ohtlik ka teistele ning kui vaktsineerimata lapsi on mitu, tekib lumepalli efekt ning vale otsuse tegemise kahetsus ei pööra kahjuks enam olukorda ümber.

Leetrid on üsna tõsine haigus. Terviseameti definitsiooni järgi on leetrid “lööbe ja palavikuga kulgev kõrge nakkusvõimega viirushaigus. Ühel leetrihaigel kümnest tekib tüsistusena kopsupõletik või keskkõrvapõletik. Tüsistusena võib tekkida ohtlik äge ajupõletik. Haiglaravi vajab üks haigestunu neljast, entsefaliidina kulgeb haigus ühel haigel tuhandest. Tüsistused on sagedasemad alla 5-aastastel lastel ja üle 20-aastastel täiskasvanutel. Arenenud riikides sureb üks-kaks inimest tuhandest haigestunust.”

Seega kui vaktsiin puuduks, oleks tõenäoliselt haigestumiste ja surmade arv väga suur, kuna n-ö kollektiivne immuunsus puuduks täielikult. Kusjuures ohus poleks mitte ainult väikelapsed ja vanurid, vaid igas vanuses inimesed.

Tagajärjed oleks väga karmid

René F. Najera teeb mõttelise eksperimendi, kus ta mõtiskleb, mis juhtuks, kui homsest alates vaktsiinid lakkaksid eksisteerimast. Esimestel aastatel kujunevaks probleemiks peab ta grippi ja kopsupõletikku vanemate inimeste hulgas.

Samuti tõdeb ta, et tuulerõuged võivad valla päästa potentsiaalselt surmavaid komplikatsioone. Esimestel aastatel ilma vaktsiinideta võime näha puhangute suurenemist. Enamik lapsi võivad ellu jääda, kuid paljudel tekiksid komplikatsioonid. Ohus pole mitte ainult tervis, vaid ka majandus, sest vanemad peaksid jääma koju, et haige lapse eest hoolitseda.

Mitme aasta jooksul tuleksid perioodiliste lainetena tagasi haigused nagu mumps ja leetrid. Viimaseks ja kõige hirmuäratavamaks toob Najera välja selle, et õnnetuse või tahtliku tegevuse tõttu muutuksid rõuged kontrollimatuks.

Rõugete vastu pole ka ühtegi viirusevastast ravimit ning tegemist on väga nakkava haigusega. Najera sõnul saaks haigus saatuslikuks umbes ühele kolmandikule või lausa pooltele haigusesse nakatunud elanikkonnast ja nad oleksid nakkusohtlikud isegi enne, kui neil tekkisid selged haigusnähud.

Mõne aasta pärast muutuks rõuged, nagu ka teised haigused, ülemaailmseks pandeemiaks. Artikli lõpus tõdeb Najera, et sajad, tuhanded (või miljonid) inimesed sureksid ja maailm ilma vaktsiindeta oleks pea peale pööratud.

Nagu koroonaviiruse pandeemia puhul võis näha, levib haigus elanikkonna hulgas väga kiiresti ja sellele on raske piiri panna. Paraku aga koroonaviiruse vastu praegu vaktsiin puudub, kuigi selle otsimisega tegeletakse.

Eriti tõsine oli Itaalia kogemus. Iga päev tuli juurde tuhandeid uusi nakatumisjuhtumeid, eriti ränk oli haiguskulg vanemate inimeste jaoks. Ka surmade arv aina kasvas iga päev. Haigust aitas kontrolli alla saada karmid hügieeninõuded ja kahe-kolme kuu pikkune karantiin.

Ka mujal maailmas oli olukord üsna ränk, isegi riigipiirid suleti ja viirus mõjutas tugevalt ka majandust – paljud on töö kaotanud ja mitmed asutused pidid oma uksed karantiini ajaks sulgema. Pandeemiat pole veel siiani kontrolli alla saadud. See võib juhtuda alles siis, kui leitakse vaktsiin.

Inimeselt inimesele levivad nakkushaigused on tänu vaktsiinidele kontrollitavad, kuid vaktsiinideta maailmas oleksid ülemaailmsed pandeemiad tavaline nähtus, nende vastu võitlemine on väga keeruline ettevõtmine ning haiguse tagajärjel surnud inimeste arv kasvaks väga kiiresti. Peab meeles pidama, et haigused ei kao kuhugi ning iga nakatunu võib vallandada uue pandeemia.