Leidmaa sõnul on juba varasemalt teada, et pikaaegne rasvase ja magusa toidu söömine põhjustab vere-ajubarjääri lekkivust. „See lekkivus võib seletada ka rämpstoidu negatiivset mõju aju tervisele. Enamik inimesi sööb siiski rämpstoitu aeg-ajalt. Huvitaval kombel leidsime koostöös Saksamaa Bonni Ülikooli teadlastega, et ka väga lühiajaline kokkupuude magusa ja rasvase toiduga, näiteks üks rämpstoidueine, muudab vere-ajubarjääri lekkivamaks. Nüüd ongi järgmine küsimus, miks see nii juhtus ning kas see on füsioloogiliselt kahjulik või normaalne. Me teame, et seda pole väga palju uuritud, aga tegelikult vere-ajubarjääri avatakse ka teatud muudel füsioloogilistel tingimustel, näiteks ööpäevarütmide raames. Lekkivam vere-ajubarjäär võib olla kahjulik sõltuvalt sellest, mis veres parasjagu ringleb. See sõltub näiteks keskkonnast tulevatest toksiinidest ja ravimitest.“
Leidmaa sõnas, et nii kiire rämpstoidu mõju tekitas küsimuse, kuidas võiks see mõjutada ravimite transporti ajju. „Tõepoolest, vähiravim, mis muidu ajju hästi ei pääse, pääses sinna pärast lühiajalist rämpstoidu söömist oluliselt paremini. Seega lühiajalise rämpstoidu söömine võib saada mõjutada teatud ravimite efektiivsust ja tekitada kõrvaltoimeid. Seda infot võiks ravimite väljakirjutamisel arvestada.“
Katsed viiakse läbi hiirtega. Leidmaa sõnul on hiired sarnase geneetilise taustaga ning on täpselt teada, kuidas nad on üles kasvanud ja mida nende emad sõid. See mõjutab ka väga palju toitumiseelistusi ja aju arengut. „Ka neile on see lemmiktoit. Muidu söövad nad ainult müslisarnast toitu. Kui anname neile midagi magusat ja rasvast, mida nad pole harjunud saama, siis nagu ka inimestele, neile meeldib see ja nad söövad seda palju.“
Leidmaa selgitas, et inimeste kiindumust rasvase ja magusa toidu vastu saab seostada evolutsioonillise arenguga. „Meile on evolutsiooniliselt oluline saada energiavarusid, sest toit ei ole alati olnud lihtsasti kättesaadav. Kui oli võimalus saada kõrge rasvasisaldusega toitu või midagi magusat, näiteks mett, siis inimese evolutsioonilised mehhanismid kohastusidki selleks, et seda hästi palju tarbida. See oli ka vajalik selleks, et koguda kehasse varusid. Tänapäeval on situatsioon muutunud, enamikule inimesest maailmas on toit kättesaadav. Meie ajapikku arenenud ajumehhanismid, mis tunnevad ära rasvase ja magusat, ei ole veel sellele järele jõudnud. See tähendab, et peame kasutama oma käitumuslikke mehhanisme ja proovima toiduga piiri pidada. Meie keha ja aju on arenenud selleks, et need toidud meile meeldiksid.“
Inimorganismil on olemas mehhanismid, mis reguleerivad söögiisu ja toidust saadavat küllastumustunnet. „Inimeses on neuronid, mis reageerivad sellele, kui meil on näiteks kõht tühi. Osa neuroneid reageerivad siis, kui kehas on piisavalt rasvu ja suhkruid. Need kaks süsteemi töötavad koos. Kui seda naudingusüsteemi palju aktiveerida, siis süües kasvab isu. Seda aktiveerib just rämpstoit kõige paremini.“
Leidmaa tuletas meelde, et inimese toidulaud peaks olema mitmekesine „Toitu tuleks rohkem ise teha lihtsatest toorainetest ning vähem lisada soolasid ja maitsetugevdajaid. Tähtis on, et toidulaual oleksid köögiviljad, juurviljad ja täisteratooteid, mis annavad ka kiudaineid ning panevad hästi kõhu läbi käima.“
Este Leidmaa rääkis rämpstoidu mõjust aju vere-ajubarjäärile saates „Kuue samba taga“. Rämpstoidu ülesöömise põhjuseid käsitleb artikkel„Astrocytic Dagla Deletion Decreases Hedonic Feeding in Female Mice“. Hetkel eelretsenseerimata artikkel “Acute high-fat high-sugar diet rapidly increases blood-brain barrier permeability in mice” käsitleb lühiajalise rämpstoidu mõju vere-ajubarjäärile.
