Ainuüksi Eestis hinnatakse, et lähisuhtevägivald läheb riigile maksma 1,1 miljardit eurot aastas, mis on võrdne Tallinna linna aastase eelarvega, nagu on välja toonud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituut.

Emotsionaalsed oskused on ühiskonnas puudulikud

Inimesed lähevad igapäevaselt uutesse kontekstidesse, kohtuvad uute inimestega ja vägivalla mõjud kanduvad, sageli seda ise teadvustamata, ka seal edasi. Näiteks kasvõi erinevad käitumuslikud tegurid, kuidas me kedagi usaldame, kuidas konflikte lahendame, kuivõrd kiiresti kapseldume või frustreerume. Lähisuhtevägivalla mõjud kanduvad ühiskonda ka läbi avaliku ruumi kõnepruugi ja käitumise.

Arusaam “See on pere siseasi” on nõukogude aja taak, mis sai alguse toonasest juriidikast, leidis antropoloog. “Lähisuhtevägivald oli nõukogude ajal tsiviilasi, mitte ühiskondlik probleem. Kuigi nooremad põlvkonnad ei ole sellest enam niivõrd palju mõjutatud, siis on näha, et see mõju on tänaseni kestev ja pigem aeglaselt taanduv. Lisaks oli vanasti ühiskondlik ootus ja väärtus, et suhtes peab lõpuni kokku jääma, sõltumata sellest, kui ebaterve pereelu on,” kirjeldas Rajaveer.

Mida väiksem kogukond, seda enam vaikitakse

Eestis on niivõrd väikesed kogukonnad, linnad, vallad ja asulad, kus keegi alati teab kedagi, kes on vägivalda kogenud või seda ise teiste peal kasutanud, ent kogukond vaikib. Miks? Antropoloogi sõnul on siin peamiseks teguriks kartus, kuidas koos väikeses kogukonnas edasi elatakse. Näiteks kerkivad inimestel küsimused “Kuidas ma siis järgmisel päeval naabrile otsa vaatan, kui täna olen kahtlustanud teda vägivallas?” või “Kas ma olen pealekaebaja?”.

“Inimesed tunnetavad teavitades süüd endal, et nad julgesid teada anda. Ka siin on oluline mõju nõukogude ajal, kui õigus- ja korrakaitseorganites nähti pigem ohtu kui abi, kallutatud võimu liitlast. Pealekaebamine ja sarnase tähendusega “koputamine” kannavad sealtpeale negatiivset tähendust, mida kogukonnad tihti ka võimestavad. Näiteks räägitakse omavahel, et “mis ta läks siis suskima,” selgitas antropoloog. Ta lisas, et tänapäeval on usaldus politsei- ja päästetöötajate suhtes kõrge ja seetõttu ei saa vaikimist panna ka puhtalt nende minevikusündmuste arvele.

Meie seas on palju ka tänaseks juba eakaid inimesi, kes on lähisuhtevägivalda omal nahal kogenud aastakümneid tagasi või kõigi nende aastate jooksul, kuid ise oma kogemusi arvatavasti kunagi ei jaga. Sellele vaatamata on nad endiselt meie seas ja vääriksid kasvõi kaudselt oma traumade jagamist. Lisaks ei pruugi vägivallatseja olla alati partner, vaid selleks võib kahjuks olla ka täiskasvanud laps, õde, vend või mõni teine lähedane inimene. “Teemas on endiselt veel väga palju valgustamata nurki ja siin oleks nii avalikul kui erasektoril väga palju ära teha,” tõdes Rajaveer.

Väärtustega seotud muutused on aeganõudvad, ent võimalikud

Antropoloogi sõnul muutuvad ühiskonnad aina individualistlikumaks, mis omakorda võib raskendada lähisuhtevägivalla vähenemist. “Me teeme paljusid asju üha väiksemas seltskonnas või suisa üksinda. Ühest küljest takistab see abivajajate märkamist, aga teiselt poolt ka seda, et kelle probleem lähisuhtevägivald ikkagi on. Tuntakse, et see pole minu probleem, kuna mul on niigi raske. Tegelikult peaks see olema kogu ühiskonna mure,” selgitas ta.

Kõik väärtustega seotud muutused on ühiskonnas väga keerulised ja aeganõudvad, ent siiski võimalikud, nentis antropoloog. Appi tuleb siin järjepidev rääkimine.

“Meile võib tunduda, et millestki räägitakse liiga palju, kuid kõik need, kes vägivaldses suhtes elavad, saavad sellest kindlustunnet ja julgust, mis võib aidata neil vägivaldsest suhtest lahkuda. Mida rohkem me ühiskonnas sellest räägime, näiteks pere ringis, sõpruskonnas, töökeskkonnas kui ka laiemalt meedias, üksteisele eeskujuks oleme ning vägivalla suhtes nulltolerantsi näitame, seda tervemaks muutub ühiskond,” lausus Rajaveer.