Uuringus eristusid kolm rühma: oma kodus elavad abiorganisatsioonide kliendid, rehabilitatsioonikeskuste kaitse all olevad inimesed ja täiesti tänaval või ajutistes varjupaikades elavad inimesed. „Selgus, et pandeemia psühholoogilise mõju eest ei ole koduseinad kõige kaitsvamad. Võrreldes tänaval või rehabilitatsioonikeskustes elavate inimestega tunnevad kodus elavad inimesed olukorra pärast enam hirmu ja stressi,“ sõnas Orru.
Abiorganisatsioonide töötajatega tehtud intervjuude põhjal on kodutute öömaja pakkujatel, supiköökidel ja rehabilitatsiooniasutustel sitkust jätkunud ning nad on piirangutest hoolimata saanud anda abi paljudele inimestele, ehkki nende arv on koroonatingimustes mitmekordistunud. „Samas häiris neid omavalitsuse toe vähesus kriisi algusajal ja see, et puuduvad kriisiplaanid ja juhendid neile asutustele. Samuti on nende arvates suurenenud kodutute stigmatiseerimine,“ lisas Orru.
Veel näitas uuring, et puudustkannatavad inimesed, kes usaldavad valitsusasutusi ja valitsuse antavat infot, on altimad rakendama kaitsemeetmeid ja hoiduma kontaktidest, samal ajal kui tänaval elavatel inimestel on selgelt väiksem riskiteadlikkus ja usaldus ametlikest allikatest tuleva info vastu, samuti püüavad nad end vähem kaitsta. Infoallikatest kerkis kõigi uuritavate rühmade seas olulisimana esile televisioon, mille jälgijad usaldavad ühtlasi riiklikke infokanaleid rohkem kui näiteks need, kes kasutavad peamise infoallikana sotsiaalmeediat.
Tartu Ülikooli kriisisotsioloogia uurimisrühma eestvedamisel tehakse sama metoodika alusel uuringuid veel 14 riigis.