Piirialane isiksushäire (rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versioon järgi piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus) on psüühikahäire, mis mõjutab tugevalt inimese võimet reguleerida oma emotsioone. Vähene kontroll tunnete üle toob esile impulsiivsuse ja mõjutab seda, kuidas inimene iseennast ja teisi tunnetab, kuidas käitub. 

Millised sümptomid või elustiili aspektid, harjumused seda isiksushäiret iseloomustavad?

Iseloomulik on häiritud minapilt, mis tähendab, et arusaam enda omadustest, hoiakutest, arvamustest on muutlik või hägune. Piirialast isiksust on kirjeldatud ka kui kameeleoni – ta võib osata end erinevates seltskondades väga hästi kohandada, teiste maneere üle võtta, seda samas ise teadvustamata. Ta ei mõtle oma tegevusi alati läbi ja juhindub emotsioonidest, mis võivad olla äärmustesse kalduvad. Tugevate tunnete ajel võib ta olla suitsidaalne, end füüsiliselt vigastada, aineid kuritarvitada, olla juhusuhetes. 

Piirialase isiksushäirega inimese läbisaamine pereliikmete, sõprade ja suhtepartneritega on ebastabiilne ja intensiivne. Tunded suhtepartnerite vastu kõiguvad imetluse ja vihkamise vahel. Iseloomulik on suur hirm, et teda hüljatakse või jäetakse üksi. Paradoksaalselt ta küll väga soovib kauakestvaid lähedasi suhteid, kuid allasetsev hülgamishirm ei anna rahu ja võib võimenduda suhetes kohati paranoilisuseks, mille pinnalt tekivad konfliktid.

Piirialane isiksushäire avaldub tavaliselt noorukieas, vanemaks saades meeleolukõikumised ja impulsiivsus mahenevad. Probleemid ebaselge minapildi, hülgamishirmu ja suhteprobleemide näol kipuvad siiski säilima. 

Miks see tekib?

Teadlased ei ole lõpuni kindlad, mis seda põhjustab, kuid uuringutest on tulnud esile viiteid nii geneetilistele, keskkondlikele kui ka sotsiaalsetele faktoritele. Olulist rolli mängib perekond. Häire kujuneb suurema tõenäosusega välja inimesel, kelle lähedasel pereliikmel (vanemal või õel-vennal) see häire samuti esineb. 

Aju-uuringutes on leitud muutuseid aju struktuuris ja funktsioneerimises, eriti impulsikontrolli ja emotsioonide regulatsiooni eest vastutavates piirkondades. Siinkohal on aga õhus nn muna või kana küsimus – ebaselgeks on jäänud, kas enne oli häire või muutused ajus. 

Paljudel piirialase isiksushäirega inimestel on olnud elu jooksul traumaatilisi sündmusi, nad on lapsepõlves kogenud väärkohtlemist või hülgamist, kasvanud üles keerulistes tingimustes.  

Kuidas sellele häirele jälile saada? Kuidas seda diagnoositakse, sest kõigil esineb aeg-ajalt meeleolumuutuseid, impulsiivsust jne.  

Piirialase isiksushäirega inimesed kipuvad seoses riskikäitumise ja talumatu emotsionaalse enesetundega sagedamini tervishoiutöötajate juurde sattuma. Vaimse tervise spetsialisti vastuvõtul saab välja selgitada sümptomid ja vajadusel viib kliiniline psühholoog läbi isiksuseuuringu, mis sisaldab teabe kogumist, kirjalikke teste ja diagnostilist intervjuud. Uuringu tulemused annavad selguse isiksushäire võimaliku esinemise kohta ja siis on võimalik anda juhised edasise ravi kohta.  

Kuidas seda häiret ravitakse? 

Tänapäevased teraapiameetodid on andnud häid tulemusi, vajadusel kombineeritakse medikamentoosset ravi ja psühhoteraapiat. 

Piirialase isiksushäirega inimestele on spetsiaalselt välja töötatud dialektiline käitumisteraapia (DKT). Selle käigus õpitakse enda emotsionaalset seisundit teadlikult märkama ja harjutatakse uusi oskusi tunnetega toimetulemiseks nii grupiteraapia formaadis kui ka individuaalselt. 

Kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia (KKT) aitab oma veendumusi ja käitumist analüüsida, irratsionaalseid tõlgendusi mõista ja ümber mõtestada, meeleolukõikumisi ja ärevust vähendada. 
Sageli kaasneb häirega depressiooni sümptomeid, liigset ärevust ja unehäireid, mistõttu on vajalik psühhiaatriga konsulteerimine võimaliku medikamentoosse ravi osas. 

Millised stigmad ja eelarvamused sellise häirega inimest saadavad? 

Stigmad ja müüdid kipuvad olema psüühikahäirete korral üsna sarnased. Näiteks et isik on ümbritsevatele ohtlik. Üldiselt on piirialase isiksushäirega inimene ohtlik ennekõike iseendale. Isiksushäirete kohta on levinud ka arvamus, et neid ei ole võimalik ravida. Piirialase isiksushäirega inimese kohta kuuleb iseloomustusi nagu „halva iseloomuga“ või „manipulaator“. Tegelikkuses on see inimene hoopis endaga päris hädas ja vajab abi.