Vaimne tervis

Kliiniline psühholoog: koroona-aastad on noorte vaimsele tervisele rängalt mõjunud

Noorte vaimse tervise portaali Peaasi eestvedaja, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.Foto: Peaasi.ee

Peaaegu igal teisel noorel inimesel on probleeme vaimse tervisega – nad on kas kurvemad, ärevamad või rohkem stressis kui varem. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et kindlasti on selle üheks põhjuseks kaks koroona-aastat, mis on paljudelt noortelt võtnud võimaluse vabalt oma eakaaslastega suhelda ja sellest muretult rõõmu tunda.

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa on kümme aastat vedanud MTÜd Peaasjad. Selle organisatsiooni eesmärk on vaimse tervise alase teadlikkuse suurendamine, inimeste nõustamine ja koolitamine ning kindlasti ka ühiskonnas esinevate väärarusaamade kummutamine. Kliiniline psühholoog räägib haigekassa ravikindluste blogis lähemalt, kuidas on pandeemia mõjutanud noorte vaimset tervist.

Peaasi.ee on tegutsenud kümme aastat. Kas inimeste mured ja küsimused, millega teie poole pöördutakse, on selle aja jooksul muutunud?

Kindlasti on inimesed meie poole pöördudes juba teadlikumad. Enamasti nad aimavad, mis on nende mured ja nad oskavad ka teiste muresid tähele panna. Probleemid on aga üsna sarnased – kõige levinumad on meeleolu langus ja ärevus.

Noored küsivad väga palju nõu, aga ka täiskasvanud on hakanud julgemalt pöörduma. Eriti naised, meeste kohta seda küll kahjuks veel öelda ei saa. Eesti meestel on sama palju probleeme kui naistel, kuid nad ei otsi nii meelsasti abi.

Tihti küsivad vanemad nõu oma laste suhtes, samuti otsitakse abi lähedaste inimeste murede tõttu. On ka õpetajaid, kes otsivad nõu seoses õpilastega. Inimesi pöördub tõesti palju ja see arv on meie tegutsemise algusaastatega võrreldes kõvasti kasvanud. Selline tendents näitab, et inimesed julgevad abi küsida ja abiotsimine vaimse tervise murede asjus ei ole enam nii piinlik.

Kuidas on koroonakriis mõjutanud teie tööd?

Lisaraskusi on seoses koroonakriisiga tekkinud neil, kellel oli juba enne keeruline. Samuti on arvestatav hulk inimesi, kel raskused just nüüd ilmnenud.

Laias laastus tuleb uuringutest välja, et veerandil kuni kolmandikul inimestest on vaimse tervise probleemide tunnuseid. Erinevus on ealises jaotuses. Näiteks pooltel noortel on mingid vaimse tervise raskustele viitavad tunnused. Nad on kas kurvemad, pinges või ärevamad kui varem – teisisõnu nad ei tunne end igapäevaelus emotsionaalselt hästi. See ei tähenda veel haigust või diagnoosi, aga viitab sellele, et peaks oma tervist rohkem hoidma ja kaaluma konsulteerimist või abi otsimist.

Loomulikult mängib siin rolli koroonakriis, mis on muutnud meie elu ebamäärasemaks, selles on palju muutlikkust, paljud tunnevad hirmu muutustega toimetuleku ees. Hästi palju sõltub ka sellest, kuidas elu edenes enne kriisi, kas on kogemusi raskustega toimetulekul ja kas on ümber toetavaid inimesi. See on võtmetähtsusega küsimus. 

Praegune aeg on hästi välja toonud, kui erinevad me oleme. Leidub ju ka neid, kellele just sobibki see, kui peab teiste inimestega vähem silmast silma suhtlema ja kokku saama.

Mis on pandeemia ajal olnud just noortele kõige raskem?

Nad tunnevad puudust piisavast ja mõnusast vahetust suhtlusest, lihtsalt koos olemisest, rõõmsatest ühistest tegevustest, loomulikust elu nautimisest. Eriti kannatavad selle puudumise all just noored, kuna neile on arenguliselt oluline veeta aega teiste omasugustega, panna end koos proovile, ka natuke seigelda. Kui seda teha ei saa, võibki olla nii, et kaob tegutsemistahe, meel läheb kurvaks, tekib ärevus, unehäired.

Noorte suitsiide puudutav statistika on üsna kurb: tervise arengu instituudi surmapõhjuste registri kohaselt oli 2020. aastal enesetapp vanuserühmas 10–24 eluaastat kõige sagedasem surmapõhjus …

Kui siia lisada veel enesetapukatsed, millest märkimisväärne osa jääb registreerimata, on pilt veelgi kurvem.

Tõsi on see, et negatiivset on ellu seoses koroonakriisiga juurde tulnud, positiivset aga jäänud vähemaks. Tuntakse end üksildasena, lootusetuna, unistada ei ole eriti millestki, toetust ei saa ka lähedastelt. Kindlasti ei ole suitsiidid ega suitsiidikatsed mingi tähelepanu otsimise viis, vaid inimene on jõudnud väga äärmuslikku olukorda, kus ta ei suuda enam oma probleemidele lahendust leida.

Ilmselt on suure suitsiidide arvu puhul üks murekoht ka asjaolu, et psühhiaatrilist abi on raske saada. Viiruse leviku tõttu on aga abi saamine veelgi raskenenud.

Mismoodi aidata oma teismelist või mõnda teist lähedast?

Kõige olulisem on hoida noore inimesega sidet. Proovida luua kasvõi harjumus, et iga päev vahetatakse mõtteid. Need ei pea alati olema väga sügavad vestlused, vaid mõnikord piisab ka tühjast-tähjast rääkimisest. Oluline on olla üksteise eluga kursis.

Peab proovima luua olukordi, kus saad teismelisega jutule. Seejuures ei peaks see olema ristküsitlus, vaid hoopis tähtsam on kuulamisoskus. See tähendab, et sa kuulad, küsid küsimusi, peegeldad räägitut ehk proovid aru saada, mis teise inimese sees toimub ja mida ta mõtleb. Ei peaks hakkama kohe nõu andma ja soovitusi jagama. Pigem anna teisele inimesele tunne, et teda on proovitud mõista. See teadmine aitab päriselt ja me kõik tahame seda kogeda.

Selliste vestluste puhul peaks proovima end häälestada nõnda, et saaks küsida ka kõige raskema küsimuse: kas on olnud enesetapumõtteid. Kui selgub, et inimesel on tõesti sellised mõtted või kavatsus, siis tuleb tegutseda kiiresti ja otsida abi.

Igaüks saab oma vaimse tervise heaks palju ära teha. Jagage palun soovitusi!

Vaimse tervise hoidmise nn vitamiinid on väga lihtsad ja kõik me teame neid. Need on piisav liikumine, puhkamine, tervislik toit ja head suhted ning positiivsete emotsioonide kogemine. Nende soovitustega on aga see lugu, et ainuüksi nende teadmisest on vähe – neid peaks ka järgima, siis nad toimivad.

Korraga ei pea ette võtma suuri elumuutusi, vaid võiks oma elus üles leida väikesed head asjad. Luua rutiinid, mis meeldivad ja panna need endale päevaplaani. Näiteks on väga kasulik teha iga päev valgel ajal 20-minutine jalutuskäik. Samasugune väike rutiin võib olla sõbrale helistamine.

Aega ekraanide ees tuleks samuti limiteerida. Me ei ole loodud istuma kogu päeva arvuti- või telefoniekraani ees. Tuleks panna endale piirid, et kui arvuti taga on tööasjad tehtud, otsitakse vaheldust ekraanist eemal. Kui uudiste vaatamine teeb ärevaks ja loob negatiivset meeleolu, siis ei pea neid vaatama.

Aga kui elu näib täiesti mustades värvides olevat – kuidas siis rõõmukillukest leida?

See võibki olla päris raske, sest näiteks depressiooni korral võib juhtuda ka nii, et ei suuda isegi meenutada midagi head. Sellisel puhul soovitan proovida teha midagi meeldivat, mis on varem rõõmu pakkunud. Kunagine tore tunne võib tagasi tulla.

Abi võiks otsida siis, kui meeleolu on kogu aeg kehv, pinge ja ärevus on suur, unehäired kimbutavad, söögiisu on kadunud. Loomulikult tuleb abi otsida siis, kui kõik tundub nii mõttetu, et tekivad enesetapumõtted.

Abi otsimist võib alustada sellest, et kõigepealt rääkida südamest südamesse oma lähedastega ja uurida, kas nemad on märganud mingeid muutusi, näiteks pannud tähele, et sa ei tunne rõõmu, suhtud kõigesse väga negatiivselt jne.

Peaasi.ee lehel on emotsionaalse enesetunde küsimustik, mis aitab ka paremini mõista oma vaimse tervise olukorda ja anda lisakinnitust, kas peaks otsima abi.

Meeleolu parandamisel on väga suur roll inimesel endal ja enda heaks saab palju ära teha. Meie portaali kaudu saab osaleda meeleolu parandamise e-kursusel, kus õpitakse depressioonist paremini aru sama ja omandatakse viise, kuidas ise oma enesetunnet parandada. 

Samas tahan rõhutada ka seda, et kuigi enda aitamine on oluline, siis teistpidi ei pea kõigega ka ise hakkama saama. Abi otsimine on täiesti normaalne ning õigel ajal teiste inimeste toetuse küsimine igati kasulik ja kiiduväärt oskus.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.