„Paljud abivajajad ei nimeta kogetut väärkohtlemiseks, sest see on nende viis ennast psühholoogiliselt kaitsta. Kui ma seda aga nii nimetan, siis pean leppima, et olengi raskustes. See on inimlikult väga raske,“ lausus Kastepõld-Tõrs. Ta lisas, et kui olukord on kestev ja väljapääsu ei paista, hakkab alateadlik toimetulekumehhanism keskenduma ellujäämisele. „Sealt omakorda hakkavad hargnema politseist avalduste tagasi võtmised, ilmse vägivalla eitamine ning vägivallatsejaga koostöö tegemine, et olla talle meelepärane ja päästa hullemast ennast ja lapsi,“ selgitas psühholoog. 

Väärkohtlemise märkamise ja äratundmise juures üks olulisemaid tahke ongi psühholoogi sõnul traumateadlikkus ehk arusaamine sellest, et traumakogemus mõjutab inimest – tema võimet meenutada juhtunut, oskust kirjeldada väärkohtlemise episoode ja julgust sellest rääkida. 

Kuidas tõlgendada väärkohtlemist?

Väärkohtlemise äratundmine hakkab pihta ühiskonnast ja kultuurist. Nii see, mida defineeritakse väärkohtlemisena, keda peetakse vägivallatsejaks, mida ühiskond arvab heaks ette võtta väärkohtlemise esinemisel, aga ka see, kas on ressursse, et reaalselt midagi muuta. 

Psühholoog lisas, et sageli kaasneb väärkohtlemise tõlgendamisega vaidlus, kas iga peretüli on seda. „Siin ei maksa endale ühiskonna ega indiviidina puru silma ajada. Vastus on selgelt jah. Kui tüli käigus keegi lööb, sõimab või ähvardab, manipuleerib või kasutab ära oma võimu, siis jah, tegemist on vägivallaga,“ kinnitas ta.

Väärkohtlemise juured on sageli lapsepõlvekogemustes, mis tähendab, et vägivallatsejad on tihti ka ise väärkohtlemist kogenud. See omakorda tähendab, et iga väärkohtlemise akt loob ajas korduvat mustrit, mis levib põlvkonnast põlvkonda. See ring tuleb psühholoogi sõnul katkestada.

„Kui täiskasvanud vägivallatseja düsfunktsionaalse käitumismustri muutmine on keeruline, sageli võimatukski peetud ülesanne, siis väärkohtlemise ahela katkestamine peres ning selle mõjust laste vabastamine, on nii majanduslikult kui psühholoogiliselt palju tulusam tee. Kui määratleme ennast ühiskonnana traumateadliku ja väärkohtlemist mitte sallivana, siis saame hakata seda ennetama, mitte enam ainult ahelaid katkestama,“ sõnas Kastepõld-Tõrs.

Kuidas väärkohtlemist ära tunda?  

Kastepõld-Tõrs rõhutab, et oluline on usaldada iseenda sisetunnet: kui sulle tundub, et asi ei ole õige, siis ongi midagi valesti. Psühholoogi viis soovitust, mida iga suhte puhul kindlasti jälgida:  

1. Kui sulle tundub, et partner kontrollib liigselt sinu käike või valikuid, siis see on suur ohumärk.
2. Kui tunned end oma suhtes ohus olevana mis tahes viisil – näiteks ähvardatakse sulle oluliste inimeste või asjade kahjustamisega. Õige ei ole seegi, kui kardad oma partnerit – selleks, et armastada, ei pea keegi teise inimese turvalisusega riskima. 
3. Kui sinu eneseväärikus, eneseusk ja enesehinnang on löögi all. Terve suhe toimib üksnes juhul, kui saad selles olla iseendana.
4. Kui rahalised ja muud tähtsamad otsustused on koondunud partneri kätte ja sul ei ole võimalik neis kaasa rääkida.
5. Kui märkad kellegi teise suhtes ebatavalisusi – ähvardavaid, ohustavaid suhtlemisviise või füüsilisi vigastusi, piiravaid reegleid elukorralduses –, siis leia viis selle uurimiseks.

Suhteuuring analüüsib eestlaste suhteelu vaimset tervist

Alates oktoobrist viib statistikaamet läbi Eestis seni suurimat ja terviklikumat suhteuuringut „Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool“. Kastepõld-Tõrsi sõnul annab uuring reaalse võimaluse hinnata, milline seis on suhetes väärkohtlemise ja muude turvalisust kahjustavate käitumistega.

Statistikaameti uuringu osalejad valitakse rahvastikuregistrist 18–74-aastaste elanike hulgast juhuvalikuga. Selleks, et tulemusi laiendada kogu elanikkonnale, küsitletakse ligikaudu 16 000 inimest. Uuringus on osalema oodatud nii need, kes on kogenud väärkohtlemist, aga kindlasti ka need, kes sellega kokku puutunud ei ole – nii naised kui mehed, noored kui vanad, linnas kui maal.  

„Uuring võib olla väljakutse neile, kellel on olnud väärkohtlemisega kokkupuude. Teadke, et meie küsitlejad tulevad lugupidava suhtumisega ning teie kogemus on hoitud ja väärtustatud. Tegemist on teemaga, kus iga päästetud ohver on tohutu võit. Kui osaled uuringus ja aitad meil aru saada probleemi levikust ja olemusest, siis saame omalt poolt kaasa aidata ohvrite paremale ja varasemale märkamisele ning abistamisele,“ julgustas psühholoog uuringusse kaasatuid.

Teavitus suhteuuringus osalemiseks saabub valimisse kuuluva inimese meilile või paberkujul kodusele aadressile, mis on märgitud rahvastikuregistris peamiseks kontaktaadressiks. Uuringus saab osaleda nii interneti teel küsimustikule vastates kui ka silmast-silma intervjuu käigus.