„Paljud abivajajad ei nimeta kogetut väärkohtlemiseks, sest see on nende viis ennast psühholoogiliselt kaitsta. Kui ma seda aga nii nimetan, siis pean leppima, et olengi raskustes. See on inimlikult väga raske,“ lausus Kastepõld-Tõrs. Ta lisas, et kui olukord on kestev ja väljapääsu ei paista, hakkab alateadlik toimetulekumehhanism keskenduma ellujäämisele. „Sealt omakorda hakkavad hargnema politseist avalduste tagasi võtmised, ilmse vägivalla eitamine ning vägivallatsejaga koostöö tegemine, et olla talle meelepärane ja päästa hullemast ennast ja lapsi,“ selgitas psühholoog.
Väärkohtlemise märkamise ja äratundmise juures üks olulisemaid tahke ongi psühholoogi sõnul traumateadlikkus ehk arusaamine sellest, et traumakogemus mõjutab inimest – tema võimet meenutada juhtunut, oskust kirjeldada väärkohtlemise episoode ja julgust sellest rääkida.
Kuidas tõlgendada väärkohtlemist?
Väärkohtlemise äratundmine hakkab pihta ühiskonnast ja kultuurist. Nii see, mida defineeritakse väärkohtlemisena, keda peetakse vägivallatsejaks, mida ühiskond arvab heaks ette võtta väärkohtlemise esinemisel, aga ka see, kas on ressursse, et reaalselt midagi muuta.
Psühholoog lisas, et sageli kaasneb väärkohtlemise tõlgendamisega vaidlus, kas iga peretüli on seda. „Siin ei maksa endale ühiskonna ega indiviidina puru silma ajada. Vastus on selgelt jah. Kui tüli käigus keegi lööb, sõimab või ähvardab, manipuleerib või kasutab ära oma võimu, siis jah, tegemist on vägivallaga,“ kinnitas ta.
Väärkohtlemise juured on sageli lapsepõlvekogemustes, mis tähendab, et vägivallatsejad on tihti ka ise väärkohtlemist kogenud. See omakorda tähendab, et iga väärkohtlemise akt loob ajas korduvat mustrit, mis levib põlvkonnast põlvkonda. See ring tuleb psühholoogi sõnul katkestada.
„Kui täiskasvanud vägivallatseja düsfunktsionaalse käitumismustri muutmine on keeruline, sageli võimatukski peetud ülesanne, siis väärkohtlemise ahela katkestamine peres ning selle mõjust laste vabastamine, on nii majanduslikult kui psühholoogiliselt palju tulusam tee. Kui määratleme ennast ühiskonnana traumateadliku ja väärkohtlemist mitte sallivana, siis saame hakata seda ennetama, mitte enam ainult ahelaid katkestama,“ sõnas Kastepõld-Tõrs.