Üksildustunnet uurides on teadlased leidnud, et naised raporteerivad seda meestest sagedamini. See ei pruugi aga tähendada, et üksildust naiste seas ka tegelikult rohkem on, nendib kliiniline psühholoog. Üksilduse uuringutes on naiste ja meeste vastused üsna sarnased. See tähendab, et tegelikult ei pruugi sugude vahel olla märkimisväärseid erinevusi, küll aga hoiduvad mehed tunnistamast, et tunnevad end üksildasena.

Miks tekib üksildus?

Kabaneni sõnul tekib üksildus väga erinevatel põhjustel: „Näiteks kui inimese tervis on kehv või on tal raske liikuda, siis võib tal ka sotsiaalsetes olukordades olla keeruline osaleda. Ka uuringutest selgub, et üksi kipuvad jääma need, kes on lesestunud või elavad üksi, kellel on psüühikahäired, kehv tervis või liikumisraskused. Samuti ohustab üksildus neid, kes on mingil põhjusel kolinud elama uude kohta, näiteks teise riiki.“

Üksildustundel on ka individuaalsed põhjused. „Näiteks mõjutavad seda isiksusejooned, usaldus ja julgus end avada, samuti enesehinnang,“ seletab Kabanen. Ta lisab, et samamoodi võib põntsu panna depressioon, mil energiat napib ja inimene ei suuda rõõmu tunda.

„Negatiivse enesekuvandiga inimesed võivad suhtlemisest hoiduda, sest kardavad tõrjumist. Väga sageli mõtleb inimene, et teised ei tahagi temaga suhelda või on tema telefonikõned tüütud. See on omamoodi nõiaring – üksildus süvendab depressiooni, mis omakorda võimendab üksildust.“

Sageli peetakse üksildustunnet vanemaealiste mureks. Tegelikult tunnevad end üksildasena ka väga paljud teismelised. Sel arenguperioodil muutuvad sotsiaalsed suhted väga oluliseks, seetõttu on noored eriti haavatavad, kui jäävad eemale sotsiaalsetest gruppidest või tunnevad end tõrjutuna. 

Ka mõjutavad ühiskondlikud hoiakud, kas inimene saab osaleda kogukondlikes tegevustes, eriti vähemusrühmi. „Kui ühiskond taunib seksuaal- ja rahvusvähemusi, siis võib see piirata nende suhtlusvõimalusi ja süvendada üksildustunnet. Kui aga ühiskond on vähemuste suhtes sõbralik, siis on ka suurem võimalus, et tekivad kogukondlikud rühmad, mis pakuvad oma inimestele sotsiaalset tuge ja kuuluvustunnet,” toob Kabanen välja.

Kuidas üksildusest üle saada?

Kuidas end üksildusest välja aidata ja milliseid samme astuda? „Igal emotsioonil on oma funktsioon,“ sõnab Kabanen.

„Üksildus annab meile märku, et midagi tuleb ette võtta, et luua lähisuhteid või olla neisse rohkem kaasatud. Kui meil on lähedasi, saame ise võtta initsiatiivi, et nendega rohkem suhelda. Küsi endalt, kas sul on äkki sõpru või sugulasi, kellega on kiire elutempo tõttu jäänud suhtlus tagaplaanile.“

Kui aga lähedasi ei ole, ent suhtlemissoov on alles, võiks endalt küsida, milliseid sotsiaalseid suhteid sa otsid – kas kedagi, kelle seltsis aega veeta? Sellisel juhul võiks leida pikaajalised tegevused, mis lubavad tutvuda teistega rahulikult turvalises keskkonnas. Näiteks võib osaleda kogukondlikel üritustel või huvialadega seotud tegevustes.

„Sageli pakub rõõmu ka lihtsalt teistega koos tegutsemine või millegi loomine,“ ütleb Kabanen. „Kui veeta regulaarselt aega samas seltskonnas, loob see sobiliku pinnase sõbrasuheteks. Näiteks võib liituda laulukooriga, trenniga või praktiliste kursustega. Nii võib leida endale ühiste tegevuste kaudu mõttekaaslasi, kellelt saada emotsionaalset tuge. Ent alati on ka võimalik pöörduda psühholoogi juurde.“

Mida saavad teha kõrvalseisjad?

Kiire elutempo tõttu võivad lähisuhted paratamatult unarusse jääda. Nii ei pruugi märgata, et mõni lähedane end lootusetult üksildasena tunneb.

„Võiksime aeg-ajalt teadlikult hinnata, kuidas meid ümbritsevatel inimestel läheb. Kui keegi tundub üksildane, siis saame talle ise helistada või kohtumise kokku leppida – nii anname inimesele märku, et ta on oluline ja me hoolime temast,“ õpetab Kabanen.

„Teinekord on abiks, kui aitame inimesel endale sobiliku suhtlemisväljundi leida. Nii võib otsida üksildust tundvale lapsele meelepärase huviringi või üksi elavale vanaisale või vanaemale kohaliku käsitööringi.“

Kui aga sõber või pereliige jääb ka inimestest ümbritsetuna aina üksildasemaks, siis tasub püüda mõista, miks see nii on. Kas keegi on teda vahest kunagi tõrjunud või on ta iseendas ebakindel? Või on meil lähedastega erinevad väärtushinnangud? Võib-olla on ta harjunud peitma oma tegelikke tundeid hea tuju fassaadi taha, nii et tegelikult ei tunnegi ta end kunagi ega kusagil tõeliselt vabana? Sel juhul saame ise astuda sammu ja anda teisele märku, et oleme tema jaoks päriselt olemas, kuulame ja aktsepteerime teda.