Psühhiaatri tee tööle kulgeb palju rohealadel, kus on hea jälgida looduses toimuvat. “Uuringutega on samuti leitud, et töölesõit läbi looduse vähendab vaimset stressi. Minu jaoks see on hädavajalik, sest psühhiaatri töö on üsna pingeline,” toob Kaks välja.

“Kui saan iga päev liikuda, tunnen, et ma ei väsi nii kergesti, suudan paremini keskenduda ja end ühelt tegevuselt teisele ümber lülitada. Regulaarne rattasõit tagab samuti hea füüsilise vormi, ilma et oleks vaja lisatreeninguid – see on efektiivselt veedetud aeg. Rattasõit võimaldab end ka töö- ja argiasjadest välja lülitada, vahel tuleb pähe ootamatult hoopis mõni asjalik mõte ja uus idee,” kirjeldab psühhiaater.

Kask nendib, et rattasõidu plussid on rohkem ikka emotsionaalsed ja tänu sellele on see vast nii köitev. “Inimesed muudavad oma käitumist harva ratsionaalsete argumentide põhjal. Ilmselt olulisim on mingilaadne vabaduse tunne ja rõõm liikumisest. Kahtlemata on see sama oluline rutiinne päeva alustamist toetav tegevus nagu hommikune kohvijoomine ja ajalehtede lugemine. Tööle jõudes on vaim ja keha erksad ja on tunne, et midagi olulist on juba korda saadetud,” sõnab psühhiaater.

“Juba Freud kirjutas, et ego hakkab arenema kehast – kehalist aktiivsust tuleb vaadelda kui vundamendi ladumist oma vaimsele tervisele. Psühholoogilises plaanis võib rattasõit omada regressiivset ja taastavat funktsiooni. Paljudel meist on ju oma varasest lapsepõlvest rattasõiduga seonduvaid positiivseid elamusi ja neid tundeid on võimalik taaskogeda ka hiljem ja uues olukorras. Ning rattasõit teeb ka nooremaks!” toob Kask välja.

Niisiis on rattasõidust hõlpsasti võimalik kujundada oma heaolu toetav rutiinne tegevus – selle kasu saabub kiiresti. Ja rattasõiduga tegelemine ei nõua tegelikult suuri pingutusi.