Poolstruktureeritud intervjuude vormis läbiviidud uuring hõlmas erinevatelt elualadelt, erinevas vanuses, laste arvu ja haridustasemega kannatanuid. Uuringust selgus, et Eestis koduvägivalla ohvrite toetamiseks mõeldud süsteemides on sage taasohvristamine ehk kannatanu ebaadekvaatne kohtlemine, mis põhjustab täiendavaid kannatusi.
Valdav enamik uuringus osalenuid oli kogenud, kuidas ametiasutus pisendas toime pandud vägivalda või seadis ohvri ütlusi kahtluse alla. Tihti oli põhjuseks, et vägivallatseja tundus meeldiv ja jättis hea esmamulje. Taasohvristamist kogeti nii sotsiaalvaldkonna asutustes, lepitusmenetluses, politseis kui kohtutes.
Vähemalt kolmveerand vastanutest olid kogenud vägivallatseja poolt ohvri eraldamist lähedastest ja sõpradest, et vältida abi otsimist. Sama paljud tõid esile pikki ja kurnavaid menetlusi ametiasustustes. Umbes kaks kolmandikku kogesid, et ametnikud sundisid ohvrit vägivallatsejaga taaskohtuma, hoolimata ohvri vastuväidetest.
Mõned uuringu käigus tehtud intervjuudest pärit tsitaadid:
- „Perelepitaja mõnitas mind mehe juuresolekul seansi jooksul. Kohtunik alandas mind kohtusaalis, kui esitas küsimusi selle kohta, et vastavalt minu haridusele ei ole ma võimeline kohtule ise vastama ja vajan seepärast esindajat.”
- „Olukord muutus kergemaks alles siis, kui vägivallatsejal tekkis uus perekond ja siis tekkis hoopis uus „naljakas“ olukord, kus mulle hakkasid helistama abi saamiseks tema uued lähedased.”
- „Kui lähenemiskeelu rikkumisega pidevalt politseisse helistasin, siis mind mõnitati ning peeti sama hulluks kui mu vägivaldset laste isa.”
- „Politsei oli alati kahtlev minu sõnades, lastekaitse toonitas alatasa isa õigusi ja seda, mida lapse isa minu kohta rääkis. Räägiti sellest, et kuna mina olen kodune ja mees teenib, siis tal ongi rohkem õigusi.”
Töö autori sõnul joonistus uuringust välja, et olulise puudusena on koduvägivalla ohvrite tugiteenused killustatud. „Äärmusliku näitena pidi üks intervjueeritu vajalike teenuste saamiseks pöörduma 13 erineva asutuse poole eraldi. Teenuste parema korraldamisega saaks säästa ka ametnike aega ja riigi raha,” ütles Heinla.
Pärnu Kolledžis läbiviidud uuringus anti riigiasutustele ka mitu konkreetset soovitust. Ohvri sundimine oma lugu ametnikele aina uuesti rääkima toob kaasa reaalseid uusi kahjustusi ning on sisuliselt uus vägivald. Lahenduseks oleks salvestada esimene vestlus ning kasutada seda muuhulgas ka kohtus.
