Tegelikult ei helista inimene otse kiirabisse, vaid häirekeskusesse. Häirekeskuses töötavad päästekorraldajad, kes vastavad inimeste kõnedele, kui on juhtunud õnnetus. Päästekorraldaja teeb kiire kutsetöötluse, hindab olukorra raskusastet ja edastab kutse seejärel logistikule. Logistik on see, kes piltlikult öeldes vajutab nuppu ja saadab välja kas kiirabi, päästeteenistuse või politsei.

Millal ikkagi kutsuda kiirabi?

Mõned olukorrad on sellised, kus kiirabi kutsumine ongi ainuõige lahendus. Kõige ilmekamad näited on teadvusekaotus, infarkt ja insult.

“Kui nüüd asja pisut näitlikumalt selgitada, siis kogu meie organism töötab tänu verele, mis transpordib hapnikku ja toitaineid. Kui selles torustikus tekib probleem, näiteks ummistus, võib see viia infarkti tekkimiseni. Teine olukord on see, kui torustik läheb katki, mis tähendab verejooksu. Verejooks võib olla nii sisemine kui ka väline. Need on kõige ohtlikumad olukorrad, kus kiirabi kutsumine on ainuõige lahendus,” selgitab Tervisekassa podcastis anestesioloogia ja intensiivravi resident ning Deltakutse projekti eestvedaja dr Karl Oliver Tomson.

Kindlasti ei tegele kiirabi ainult sedalaadi kutsetega. “Ette tuleb väga erinevaid olukordi, näiteks kõhuvalu, mis on kestnud üle kuue tunni ja mille puhul valuvaigisti ei ole aidanud. Samuti tugev peavalu või migreen, mis ei lase elada – need kõik on loomulikult väga subjektiivsed olukorrad või seisundid, kuid kiirabi peab reageerima, sest nende taga võib peituda midagi eluohtlikku või midagi, mis ühel hetkel võib tüsistuda,” selgitab Tartu Kiirabi õde ja Deltakutse tiimiliige Tuuli Larven.

Vahel kiputakse kiirabi võimalusi kergemate haigusseisundite puhul siiski üle hindama. Oluline on, et ka kutsuja ise mõistaks oma olukorra tõsidust. Arusaadavalt on näiteks köha ja nohu puhul kiirabi ravivõimalused piiratud. “Visiit lõpeb suure tõenäosusega nõustamisega, mida inimene võiks antud olukorras ette võtta. Siin tekib aga küsimus, kas selle nõustamise oleks saanud hõlpsamalt teha perearst, perearstinõuandeliin 1220 või isegi apteeker. Mõistetavalt on mure inimese jaoks mure, olenemata sellest, kui suur see on. Siiski tasub kiirabi kutsumisel kaaluda, kas tegemist on piltlikult öeldes elu ja surma küsimusega,” nendib Tervisekassa kiirabiteenuse juht Kristiina Vaas.

Kiirabi sõidab vajadusel alati

Kiirabi ei saadeta välja iga kõne peale, kuid juhtudel, kus kiirabi on tõepoolest vajalik, jõuab see alati abivajajani. Inimesed, kes on sattunud EMOsse, teavad, et seal toimub triaaž. Sama põhimõte kehtib ka häirekeskuses – helistajate seisundid pannakse prioriteetsuse järjekorda. Kiirabi kutsetel on neli erinevat reageerimise kiiruse taset: alfa-, bravo-, charlie- ja delta-kutse, mis määravad, kui kiiresti kiirabi peab reageerima ja inimeseni jõudma.

• A (alfa) – abivajadus ei ole erakorraline; seisund on stabiilne ning puudub oht abivajaja elule, kuid kiirabi vajadus on lähtuvalt kiirabi tüüpjuhtumitest tuvastatud. 
• B (bravo) – abivajadus ei ole erakorraline; seisund ei vaja kiiret sekkumist, kuid inimene võib vajada diagnostikat ja/või ravi, samuti võib abivajaja seisundi kohta puududa täpne teave. 
• C (charlie) – abivajadus on erakorraline ja abivajaja seisund võib olla potentsiaalselt eluohtlik; või esineb kõrgendatud oht abiandja elule või tervisele. 
• D (delta) – abivajaja seisund on eluohtlik, s.t tema elu on otseselt ohus.

Deltakutse on kõige kõrgema prioriteediga kutse, mille puhul peab brigaad olema kiirabiautos ühe minuti jooksul. Selle aja sisse peab muu hulgas mahtuma ka näiteks riietumine. Tegemist on olukorraga, kus inimese elu või tervis on otseselt ohus.

“Kui toetuda Tartu Kiirabi eelmise aasta statistikale, siis on vaieldamatult kõige rohkem C-kutseid – üle 55%. Siit tuleb ka huvitav tähelepanek igapäevaelust ehk kui ma ütlen inimesele, et töötan kiirabis, siis arvatakse sageli, et ma pidevalt elustan inimesi, käin õnnetuspaikades ja tulekahjudes. Tegelikkuses on aga kõige eluohtlikumad D-kutsed, mida eelmisel aastal oli vaid umbes 15%. Enamik kutseid on vähem erakorralised, mida kinnitab ka üleriigiline statistika,” selgitab Oliver Tomson.

Kui uurida, millega kõige sagedamini häirekeskuse poole pöördutakse, selgub, et kiirabi sõnavara kasutades peamiselt ebaselgete probleemidega. “See on tüüpiline juhtum, mille häirekeskus määratleb, kuid mille taga võib peituda ükskõik mida – häirekeskus ei pruugi inimese kõne põhjal täpselt aru saada, milles mure seisneb, kuid tunnetab, et kiirabi on vajalik. Lisaks eelnevale on peamisteks häirekeskusesse pöördumise põhjusteks erinevad kõhu- ja seljavalud ning rindkere- ja südamehaigused,” selgitab Kristiina Vaas.

Siinkohal on oluline välja tuua, et kõnes häirekeskusele annab väga palju juurde see, mida konkreetsemalt ja täpsemalt suudab inimene oma mure kirjeldada. “Mida vähem informatsiooni häirekeskusele inimese seisundi kohta antakse, seda raskem on neil väljakutse raskusastet määrata. Sellest sõltub otseselt ka kiirabi valmisolek sündmuspaigale jõudmisel – kui kiirabitöötaja saab piisava info, saab ta juba sõidu ajal või selle eel sündmuskohaks valmistuda. See, millist abi inimene saab, sõltub suuresti temast endast ja sellest, kui hästi ta oskab kriitilises olukorras oma abivajadust kirjeldada,” täpsustab Kristiina Vaas veel.

Enamik kutsetest, millele häirekeskus vastab, on valukutsed ehk olukorrad, kus abivajajal kuskilt midagi valutab. “See on täiesti loomulik, kuna inimese organism annab märku, et midagi on valesti ja tuleb hakata tegutsema. Valu võib aga tekkida ükskõik kus. Seda silmas pidades tasub kiirabi kutsumisel mõelda, kust täpselt valutab, kas valu kiirgub, millal see algas, kas tegemist on terava või kõrvetava valuga. Kõik sellised inimese enda hinnangud oma seisundi kohta on väga suureks abiks nii häirekeskustes toimetavatele päästekorraldajatele, kiirabibrigaadidele kui ka arstidele ja õdedele haiglates,” suunab Oliver Tomson.