Kuigi ravimite tõhusus ja ohutus on hoolikalt testitud, on iga inimese organism unikaalne. Seetõttu võib teatud ravimite mõju sõltuda konkreetse inimese ja tema haigusseisundi puhul väga paljudest erinevatest teguritest. Mida tähendab ravimi tiitrimine ning kuidas seda tehakse?
Mida tähendab tiitrimine?
Kuna teatud ravimite puhul võib sobiv annus iga inimese puhul mõneti erineda, mõistetakse ravimi tiitrimise all just optimaalse annuse leidmist, mis annab patsiendile maksimaalse kasu. Tiitrimine on vajalik selliste omadustega ravimite puhul, mille tõhusust ja toimet mõjutavad tegurid nagu inimese kehakaal, sugu, vanus, konkreetne haigusseisund, kaasuvad haigused, teised ravimid ja palju muud. Sobiv annus võimaldab patsiendile pakkuda tõhusaimat ja efektiivsemat ravi.
Samuti on järjest rohkem uuringuid, mis kinnitavad geneetiliste tegurite tähtsust. Seetõttu tuleb erinevate mõjuritega järjest rohkem arvestada nii ravimi valikul kui ka sobiva ravimi tiitrimisel. Kuivõrd individuaalne lähenemine igale patsiendile on meditsiinivaldkonnas järjest olulisemaks saamas ning seda rakendatakse aina enam, on sobiva annuse leidmine eriti oluline tegur nende haiguste puhul, mis võivad aja jooksul progresseeruda. See võimaldab ravimi toime tugevust muuta vastavalt haiguse kulule. Samas on tiitrimine vajalik ka võimalike kõrvaltoimete ärahoidmiseks või minimeerimiseks.
Tiitrimine käib tasa ja targu
Ent kuidas ravimeid tiitritakse? Reeglina alustatakse ravimi algannusest, et vältida võimalike kõrvaltoimete teket ning jälgida, kuidas organism ravimile reageerib. Vastavalt patsiendi seisundile ja diagnoosile hinnatakse seejärel tema seisundit kas erinevate analüüside või enesetunde ja kaebuste põhjal. Selle informatsiooni põhjal saab selgeks, kas ja kui palju on ravimi annust vaja suurendada või kohandada. Kui sobiv annus on leitud, saab ravi jätkuda vastavalt arsti või ravimeeskonna määratud raviskeemile.
Heaks näiteks on diabeedi ravis kasutatavad erinevad insuliinid, mille sobivus ja vajalik annustamisskeem selgitatakse välja koostöös raviarstiga. Insuliinravi alguses tiitritakse insuliini annust 3–7 päeva tagant, kuni saavutatakse paastuglükoosi taseme eesmärkväärtus. Olukorras, kus patsiendi HbA1c tase jääb siiski soovitust kõrgemaks, tuleb söögijärgse veresuhkru taseme normaliseerimiseks ravi reeglina intensiivistada näiteks lühitoimelise insuliini lisamisega. Nii leitakse patsiendile sobiv raviskeem, mis just talle kõige paremini sobib.
Kuna insuliini vajadus on sõltuv söögist ja kehalisest aktiivsusest, siis võib olla isegi vajalik eri päevadel erinev annustamisskeem, mis arvestab just konkreetse inimese elustiili. Insuliini vajadust võivad järsult muuta ka äge haigestumine, reisimine teise kliimavööndisse, stress. Seega parim lahendus on mõõdetud veresuhkru väärtustest sõltuv insuliini annuste igapäevane korrigeerimine.
Teised diabeediravimid (mitte insuliinid) võivad samuti vajada annuste tiitrimist kas siis veresuhkru väärtuste alusel või näiteks selleks, et parandada ravimi taluvust alustamisel. Kui ravimil on määratletud algannus ja raviannused, siis tuleb kõrvaltoimete puudumisel üle minna kindlasti suurematele raviannustele. Vaid sel juhul saab eeldada, et ravimi kõik soovitud toimed avalduvad.
Kuna diabeet on ühes paljude teiste haigustega ajas progresseeruv, on väga oluline, et ravi intensiivistamisega ei jäädaks hiljaks. Vastasel juhul suureneb võimalike tüsistuste tõenäosus: 2. tüüpi diabeedi puhul võivad aja jooksul välja kujuneda erinevad südame-veresoonkonna haigused, aga ka silma-, neeru- ja närvikahjustused. Seega vajavad kõik progresseeruvad haigused kindlasti järjepidevat ravimite annuste tiitrimist või raviskeemi muutust.
Koostöö on edu võti
Kui ühest küljest võimaldab regulaarne tervisekontroll diagnoositud haigusel teravat pilku peal hoida, siis teisest küljest on väga oluline, et patsient tõepoolest järgiks talle määratud raviskeemi – see aitab võimalikke muutusi enesetundes või ravimi toimes aegsasti märgata ning vajadusel kiiremini reageerida annuste tõstmise või langetamisega. Vastasel juhul ei pruugi ravim saavutada vajalikke ravi eesmärke.
On väga oluline rõhutada, et ükski ravim ei saa olla maksimaalselt efektiivne, kui patsient ei järgi talle määratud raviskeemi ega püsi ravimite tarvitamisel järjepidev. Seetõttu peavad patsient ja tema ravimeeskond tegema tihedat koostööd selleks, et ravieesmärgid saaksid määratletud, täidetud ning patsiendi elukvaliteet ei kannataks ka tulevikus. Seega aitavad just õige annus ravimit, sobiv raviskeem ja selle järgimine ära hoida või aeglustada olemasoleva haiguse progresseerumist ning ennetada võimalike tüsistuste teket.
