17. aprillil tähistatakse ülemaailmset hemofiilia päeva – just see kuupäev tähistab Maailma Hemofiiliaföderatsiooni asutaja Frank Schnabeli sünnipäeva. Ehkki hemofiilia puhul on tegemist harvikhaigusega, mis tähendab, et seda esineb väga harva, vajavad erinevad veritsushaigused ja -häired kõrgendatud tähelepanu, kuna kujutavad inimese tervisele potentsiaalset ohtu. Kuid mida veritsushäire tähendab ning kuidas see avaldub?

Veritsushäire võib ilmneda juba imikueas

Hemofiilia on küll veritsushaigus, millest räägitakse kõige rohkem, kuid see pole kaugeltki ainus – nimelt kuuluvad veritsushäirete alla ka näiteks von Willebrandi tõbi, hüpofibrinogeneemia, erinevate teiste hüübimisvalkude puudulikkused ja trombotsüütide funktsiooni häired, mis põhjustavad limaskestade veritsusi. Just viimast esineb teistega võrreldes kõige rohkem.

Veritsushaiguse või -häire puhul on tegemist olukorraga, kus inimese veri ei hüübi nii kiiresti nagu vaja – näiteks esinevad inimesel sagedased ninaverejooksud, mille puhul ei jää veri pidama, naistel pikad ja vererohked menstruatsioonid või tekivad kehale suured verevalumid isegi väiksematest traumadest.

Veritsushäire võib küll ilmneda juba imiku- või lapseeas, kuid sõltuvalt haiguse raskusastmest saab diagnoos tulla ilmsiks ka alles täiskasvanueas – näiteks on veritsushäiret raske diagnoosida, kui inimesel pole elu jooksul olnud traumasid ega operatsioone.

Menstruatsioon on jätkuvalt tabu

Hemofiiliat esineb peamiselt kaht eri tüüpi: kui hemofiilia A on kõige sagedasem ja viitab VIII hüübimisfaktori puudulikkusele, siis hemofiilia B puhul on tegemist IX hüübimisfaktori puudusega. On olemas ka hemofiilia C, mis on tingitud XI hüübimisfaktori puudusest, kuid seda esineb väga harva.

Kui hemofiiliat esineb peamiselt poisslastel ja meestel ning naised on reeglina vaid haiguse kandjad, siis see ei tähenda, et veritsushäired naisi üldse ei puudutaks. Vastupidi: et menstruatsioon on ühiskonnas endiselt tabuteema, jääb palju veritsushäireid endiselt diagnoosimata. Seetõttu on väga tähtis rääkida võimalikust kahtlusest arstiga, olgu selleks liiga pikalt vältav või vererohke menstruatsioon või mõni muu sümptom, mis vere hüübimisega seotud probleemile viitab. Pikk ja vererohke menstruatsioon võib viidata von Willebrandi tõvele, seetõttu on oluline teadvustada, et selle haigusega kaasnevaid sümptomeid on võimalik leevendada.

Ravivõimalused on järjest paranemas

Veritsushäire puhul on väga tähtis märgata sümptomeid ning pöörduda kahtluse korral perearsti poole. Kuna diagnoosimata veritsushäire võib olla inimesele potentsiaalselt eluohtlik – seda näiteks olukorras, kus ees ootab mõni raskem operatsioon või sünnitus , on väga tähtis rakendada ravi ning võimalikke ohte aegsasti ennetada.

Veritsushäire kahtluse puhul suunab perearst edasi vastava spetsialisti poole, kes määrab diagnoosi kinnitamise järel sobiva ravi ning nõustab ka edasise elukorralduse osas. Väga palju sõltub konkreetse veritsushäire raskusastmest – vastavalt sellele määratakse inimesele sobiv ravi.

Kuna veritsushäired on sageli kaasasündinud ning põhjustatud teatud hüübimisfaktori puudusest, ei ole nendest haigustest kahjuks võimalik vabaneda ning diagnoosiga tuleb leppida elama. Sellegipoolest seisneb positiivne külg faktis, et veritsushäirete ravi on tänapäeval järjest tõhusam ja patsiendisõbralikum – näiteks on olemas pikatoimelised preparaadid, mille tõttu pole igapäevane süstimine üldse vajalik. Samuti on järjest käegakatsutavamaks muutumas geeniravi.

Veritsushäirete ravile spetsialiseerunud rahvusvaheliselt akrediteeritud keskuseid on Eestis kolm: Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Tallinna Lastehaiglas ning Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samuti tegutseb aktiivselt Põhja-Eesti veritsushäirete töögrupp, kuhu kuuluvad hematoloogid, hemofiiliaõed ja arst-residendid, kes seisavad selle eest, et eestlaste teadlikkust parandada. Et lõviosa veritsushäiretest on geneetilised ning vaid üks osa kujuneb välja elu jooksul, on teadlikkuse parandamine ning haiguse avastamine oluline ka tulevaste põlvkondade jaoks.