Eesti Leukeemia- ja lümfoomihaigete liidu juhatuse liige ning 43 aastat õena töötanud Ave Vaidla on onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigetega olnud seotud esimestest tööaastatest saadik – selle aja jooksul on ta kokku puutunud nii onkokirurgia kui ka keemia- ja kiiritusraviga, tegutsenud infektsioonikontrolli õena ning olnud 12 aastat onkoloogia- ja hematoloogiakeskuse õendusjuht.

“Pärast 43 õena töötatud aastat on rõõm näha, et onkoloogiliste ja hematoloogiliste haiguste ravis ja muidugi ka teistes valdkondades on viimasel kümnendil toimunud suured ja olulised muutused,” ütleb kogenud õde. 

Läbimurre vähiravis

Ave Vaidla toob välja, et vähiravis on läbimurde ning kestva ravivastuse ja pikemaajalise elulemuse toonud eelkõige immuun- ja sihtmärkravi kasutusele võtmine. Mainimata ei saa Vaidla sõnul jätta ka täppismeditsiini ja personaliseeritud ravi arengut ning praegu Eestis veel mitte kasutusel olevat CAR-T ravi (personaalne rakuteraapia, kus patsiendi enda immuunrakud (T-rakud) muundatakse geneetiliselt ning see annab neile võime tuvastada ja hävitada vähirakke), mis annab lootust seni ravimatutele patsientidele. 

Ravitulemuste paranemisel on oluline olnud ka vähist rääkimine laiemalt – parem teadlikkus suurendab sõeluuringutel osalejate hulka ning annab võimaluse avastada haiguse varasemas staadiumis. Vaidla nendib, et vähidiagnoose on praegu Tervise Arengu Instituudi andmetel küll varasemast rohkem, tänu paremale ennetusele ning uuenenud diagnoosimis- ja ravivõimalustele aga on suremus vähenenud. 

Patsient ei tohi jääda omapead

Ave Vaidla ütleb otse, et vähidiagnoos on igal juhul šokk ning paratamatult ei jää õrnas olukorras inimesele meelde, mida arstid ja õed räägivad. Paljusid asju tuleb haigele ning ka tema lähedastele üle kõnelda. Seetõttu on hematoloogiliste ja onkoloogiliste patsientide puhul väga tähtis, et nad ei jääks n-ö omapead ja et spetsialistid neid kogu aeg toetaksid. Haiglates on raviteekond seetõttu hoolega analüüsitud ja paika sätitud ja siin on suur roll just õdedel. 

Sageli on õed need, kes patsiente raviteekonnal suunavad – annavad teada, kust mingi mure puhul abi otsida. Kui vaja, saavad õed patsiendid aidata sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja  hingehoidjate abini. Ka kodusele ravile suunatud haigeid konsulteerivad vastava koolituse saanud eriõde-nõustajad. Nemad oskavad arvestada, missugust tuge patsient täpselt oma haigust ning ravi ja selle kõrvaltoimeid arvestades vajab. 

“Õdede töö ongi patsiente abistada, juhendada, sisendada neisse usaldust ja turvatunnet,” ütleb Vaidla. Ta suunab, et lisaks oma ravimeeskonnale tasub patsientidel abi otsida ka vastavatest liitudest – juba 2005. aastast tegutseb Eestis näiteks Leukeemia ja lümfoomihaigete Liit (ELL). 

Millega tegeleb ELL?

“Leukeemia ehk kõnekeeles verevähina tuntud haigus on kasvajaline verehaigus, mille diagnoos võis veel kümne-viisteist aasta eest võrduda surmaotsusega,” nendib ELLi juhatuse liige Karin Kullama-Themas. Sarnaselt Ave Vaidlaga kinnitab aga temagi, et leukeemiaravi areng Eestis on olnud tipptasemel. Haigust diagnoositakse varem ja täpsemalt ning uued ravimeetodid võimaldavad anda haigetele juurde varasemast rohkem ja kvaliteetsemaid eluaastaid. 

“Eesti leukeemia ja lümfoomihaigete Liidu (ELL) eesmärk on teadvustada kasvajaliste verehaiguste olemasolu, seista patsientide õiguste eest ning abistada nõu ja jõuga leukeemiahaigeid ja nende lähedasi,” selgitab Kullama-Themas.

Et haiged ja nende lähedased püsiksid teaduse arengutega kursis ning oskaksid oma haigust hallata, korraldab ELL Kullama-Themase sõnul kaks korda aastas koolitusi-konverentse. Käsitletakse neil verehaigustega seotud aktuaalseid teemasid ning uudiseid. Ettekandeid teevad vastavad spetsialistid – muidugi hematoloogid, aga ka teiste erialade arstid, toitumisspetsialistid, füsioterapeudid, unenõustajad jne. Räägitakse võimalikest põhihaigusega kaasuvatest haigustest ja kroonilistest haigustest, ravimite kasutamisest, antakse näpunäiteid, kuidas haiguse ja kõige sellega kaasnevaga toime tulla, mida silmas pidada. 

Oma südameasjaks on ELL nüüdseks võtnud ka lümfoomi- ja müeloomihaiged. “Peame oluliseks kaasata suuremat gruppi, et inimesed saaksid suhelda oma saatusekaaslastega, vahetada kogemusi ning küsida nõu spetsialistidelt,” peab ka Kullama-Themas sarnaselt Ave Vaidlaga oluliseks seda, et keegi ei tohiks oma teekonnal jääda üksi.

ELL-i tegevuse ja vereloomehaiguste kohta saad täpsemalt lugeda liidu veebilehelt SIIT.

C-ANPROM/EE/OG/0004

DOP: Detsember 2024