Küsimuse, kas Eesti saamine personaalmeditsiini tõmbekeskuseks on reaalsus või soovunelm, püstitas geeniteadlane Tõnu Esko Tehnopoli veebiseminaril “Personaalmeditsiin tervishoius”, mis toimus 16. detsembril 2020.

Tõnu Esko alustas ettekannet arutlusega geeniteadlasele omasel ja tuttaval teemal — geenide ja tervise seostest. See, kuidas meie tervis ja elu kulgevad, sõltub geenidest, aga ka vanusest ja keskkonnast. Riskid, mis on meile geenidega kaasa antud, täienevad elu jooksul — eriti vanusega — ja realiseeruvad vanuse kasvades haigustes. Geenidega, mis elu jooksul ei muutu, ei saa me sisuliselt midagi teha, midagi muuta, aga arvestades geenide eripärasid, saame muuta oma käitumist, rakendada teatavat personaalset lähenemist geenidest lähtuvalt.

Siit tulenebki personaalmeditsiini mõte: isikustatud lähenemine haigustele.

Personaalne tervishoid laiemalt koosneb järgmistest märksõnadest:

• online/reaalajas infot koguv ja andev,
• fokuseeritud ennetusele,
• suunatud diagnoosile ja ravile, mis on tehtud targalt ja lähtuvalt andmetest, ka inimese (patsientide) poolt kogutud andmetest ja
• kasutatakse laiemalt tervishoiusüsteemi täiustamiseks (parandamiseks).

Personaalne tervishoid on kombinatsioon kõikidest nendest märksõnadest ja mitte ainult geeniandmetest — väga oluline on just kompleksne lähenemine andmetele.

Personaalmeditsiin on alguse saanud vähiravimitest ja vajadusest, et ravimid oleks suunatud just täpselt konkreetsele patsiendile, vajadusest, et ravimid oleksid personaalsed. Sest oluline oli leida ravi, mis oleks just konkreetse vähi vastu konkreetsel patsiendil.

Üldjuhul ravitakse katse-eksituse meetodil: patsientidele rakendatakse standardset vähiraviskeemi, mille puhul osa patsientidest allub ravile, osa mitte.

Katse-eksituse meetodi puhul, kus proovitakse erinevaid ravimeid, otsitakse, kuni leitakse just patsiendile sobivaim ravim ka teiste haigustega. Geenivaramus on näiteks kogemus, kus patsiendil oli proovitud 27 eri depressiooniravimit, enne kui leiti  toimiv ravim. Kui võtame ravi määramisel aluseks kitsalt geenid, saame asja natuke täpsemaks, saame eemaldada need, kellele ravim mõjub ja kellele mitte. Aga see on olemuselt ikkagi piiratud.

Tõeliselt personaalseks saame lähenemise siis, kui kombineerime kokku genoomi-, tervishoiu-, aga ka näiteks mikrobioomi andmed, eri kliinilised parameetrid, immuunparameetrid, haiguste ajaloo ja veel muidki näitajaid — nii saame optimaalse ja hetkel parima ehk personaalse ravi.

Kas Eesti on Euroopas personaalmeditsiini lipulaev?

Ettekande teises pooles andis Tõnu Esko ülevaate ELi tervishoiusüsteeme võrdlevast platvormist Future Proofing Healtcare (FPH), millesse ta panustas ka ise panelistina. FPH indeksi selleaastases analüüsis asetati riigid võrdlusesse personaalmeditsiini rakendamise alal.

FPH personaalmeditsiini indeksi andmetel asub Eesti 34 riigi seas 11. kohal (kaalutud keskmine) innovaatilises ja tulevikuvaates. Üheteistkümnes koht Euroopas on väga tugev tulemus, mis annab esimese koha Ida-Euroopa riikide seas.

Kolm põhitugevust, mida antud võrdluse põhjal välja saab tuua, on andmete liikumine, struktureeritus ning hoidmine/kasutamine. Puudustena tõi Tõnu Esko indeksi põhjal välja andmete vähese integreerituse, koostöö piiratuse teenusepakkujate vahel ning sotsiaalse mobiilsuse.

Future Proofing Healthcare’i personaalmeditsiini indeksis hinnati Euroopa Liidu riike nelja parameetri põhjal:

• Eestil 1. koht valdkonnas “Tervise IT”, mille sisse mahuvad registrid, andmete jagamine, andmete omamine ja kontroll inimeste poolt, infrastruktuur
• Eestil 12. koht valdkonnas “IT-teenused” teemadega innovatsioon ja geneetiliste testide kättesaadavus
• Eesti 14. koht valdkonnas “Tervishoiu planeerimine”, mille sisse mahuvad biopangad, kliiniliste pankade tugi (Eesti puhul väike) ja rahastus
• Eesti on kõige kehvem (22. koht) Euroopa riikide seas valdkonnas “Tervishoiutooted ja -tehnoloogiad”, mille sisse mahuvad ligipääs uutele vähiravimitele, personaalsete tervisenäitajate jälgimisseadmete kasutamine jmt.

Nagu indeksist võime järeldada, on Eesti nõrgaks kohaks tulevikku vaatamine ja planeeritud tegevused. Ühe lahendusena, mille professor Esko tegi, võib välja tuua parema koostöö haiglate ja innovatiivsete lahenduste pakkujate vahel. Selle koostöö korraldamiseks aga puudub mehhanism, mistõttu tuleb leida lahendus, kuidas innovaatilisi tooteid loovad ettevõtted saaksid oma tooteid tervishoiuteenuste tarbijateni viia.

Postitus on kirjutatud Tõnu Esko ettekande põhjal Connected Health klastri ja Roche ühisseminaril. Vaata kogu ettekannet: https://www.youtube.com/watch?v=xduLLzMpDCM