Ühiskonda viimasel ajal pidevalt raputavad kriisid on mõjutanud noorte emotsionaalset toimetulekut, millele avaldavad mõju ümberringi valitsev üldine ärevus ja nõutus, kuidas nendes uutes olukordades toime tulla. Nüüd koputab uksele ka uus kooliaasta. Kas ja kuidas mõjutab kooliaeg noorukite vaimset tervist?

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juhi ja lastepsühhiaatri Reigo Reppo sõnul määrab kooliaasta rütm laste ja noorte elus paljut. “Ühelt poolt on kooliajal vabadust vähem ja kohustusi rohkem, samas tekitavad kindel päevakava ja struktuur turvatunnet ja lisavad ette ennustatavust,” räägib Reppo kooliaasta kaasnevatest mõjudest. 

Tema sõnul ei saa väita, et erakorralise psühhiaatrilise abi vajadus oleks üks üheses seoses kooliaastaga. “Näiteks erakorralise abi vajadus suurenes hüppeliselt eelmise aasta augustis ja selle aasta juuni teisel poolel ning septembri esimene pool on üldjuhul rahulikum,” nendib Reppo. Üldiselt on küll sügis- ja kevadkuud pigem intensiivsemad perioodid, aga aastad pole vennad.

Kliinikumi psühhoterapeudi Katrin Pruulmanni sõnul on tõesti iga noor erinev. “Uued koolis tekkivad probleemid joonistuvad välja tavaliselt oktoobri keskpaigaks – selleks ajaks on näha, kui kohanemine kooliga pole miskipärast õnnestunud,” selgitab Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhoterapeut Katrin Pruulmann.

Uut koroonalainet veel ei peljata

Oma mõju on noorte vaimsele tervisele avaldanud ka koroonapandeemia, lisaks veel ka teised kriisid. Küll ei ole Reppo sõnul märgata, et noored praegu ise aktiivselt väljendaksid ebakindlust uue koroonalaine ees. 

“Ehk oli omaette julgustavaks näiteks ka eelmise õppeaasta kogemus, kus vaatamata uuteele tüvedele ja korduvatele haiguslainetele oli võimalik koolieluga jätkata,” arutleb Reppo. Tema sõnul mängib siin rolli ka olukord, et kuna noored tarbivad infot pigem sotsiaalmeediast, siis traditsioonilises meedias ilmuvad uudised ja analüüsid uue nakatumislaine kohta ei mõjuta noori veel märkimisväärselt.

Suurimaks probleemiks on spetsialistide põud

Reppole teeb rõõmu, et teadlikkus vaimsest tervisest on märkimisväärselt paranenud – noored pöörduvad ise ja veel rohkem suunatakse noori spetsialistide poole muret märganud spetsialistide poole. See on aga omakorda tekitanud uue kahetsusväärse olukorra. “Täna oleme silmitsi tõsiasjaga, kus pöördumisi lisandub rohkem, kui laste ja noorukite psühhiaatrilise abi süsteem suudab teenust pakkuda,” nendib Reppo.

On näha, et aina rohkem vastutust tuleb suunata kogukonnapõhiste ja esmatasandi arstiabi teenuste suunas. Teiste riikide kogemus näitab Reppo sõnul, et üheski arenenud ühiskonnas ei suuda psühhiaatriline eriarstiabi rahuldada kogu vajadust, mis kogukondades esile tulevad. “Lisaks oleme märganud, et kogukonnas teenuste kättesaadavuse paranemisel suureneb märkimisväärselt ka pöördumiste arv sellest piirkonnast ning esialgu on kahjuks palju ka näiteid, kus abi küsimine on selgelt viibinud.”

“Laste- ja noorukitepsühhiaatriline töö on kahtlemata tähenduslik, inimestel on vaja enam seda tunnet, et nende töö on hinnatud ja igale lapsele ja noorele on võimalik leida sobiv jätkusekkumine,” räägib Reppo.

Psühhoterapeudi Pruulmanni sõnul on sagedased ka olukorrad, kus vanemad, kes peaksid olema noore esmane toetuspunkt, vajavad ka ise rohkem informatsiooni, tuge ja abi. “Hetkel püüavad palju noored olla sotsiaalmeedia kaudu olla üksteise toetajad, kuid kahjuks see võib hoopis süvendada probleeme,” lisab Pruulmann.

Noorte enesetappude osas marsime maailma esirinnas

Üle ega ümber ei saa tõsiasjast, et mitmed psühhiaatrilised häired on potentsiaalselt letaalse lõpuga. Reppo räägib kurvale statistikale tuginedes, et kui muudes vanusegruppides on enesetappude hulk aasta-aastalt pigem vähenenud, siis alla 20-aastaste vanuses ei ole vähenemist märgata. Negatiivses mõttes oli kõige nukram 2020. aasta, kus enesetapu sooritasid koguni 15 noort. 

“OECD riikidest paistame negatiivses mõttes silma, et noorte enesetappude suhtarv 100 000 elaniku kohta on läbi aastate olnud viie kõige kehvema näitataja riigi hulgas,” märgib Reppo. Ühes põhjust selle puhul on keeruline esile tuua. Siin mängivad rolli nii ajalooline taak, kus vaimse tervisega seotud probleeme peideti ning pärast taasiseseisvumist jäi Eesti lastepshühhiaatriline abi pikalt organiseerimatuks ning entusiastide arendatavaks. “Alles sellel aastal loodi sotsiaalministeeriumi juurde vaimse tervise komisjon, mis peaks süsteemselt kitsaskohtadega tegelema hakkama,” lisab lastepsühhiaater.

Rääkides ühiskonnas toimuvatest arengutest, siis kehtib Reppo sõnul Eesti kohta soomlaste kogemus, kus üldiselt noorte toimetulek pigem on paranenud, kuid lõhe hästi ja halvasti toime tulevate ühiskonna gruppide vahel käriseb.

Ennast kahjustavate mõtete jaoks tasub koostada kriisiplaan

Reppo soovitus igapäevaseks eluks on kõigile see, et soovitav on kinni pidada oma üldistest rutiinidest – piisav uneaeg, regulaarne toitumine, regulaarselt koolis ja trennis käimine, rääkimata sellest, et sõpradega võiks suhelda ka näost näkku, mitte ainult sotsiaalmeedias. “Kui noor tunneb, et asjad lähevad halvasti, siis tuleb julgelt abi otsida vanematelt või teistelt lähedastelt kooli või perearsti kaudu,” julgustab Reppo noori abi otsima. 

“Kui tekivad ennast kahjustavad mõtted, siis peaks enese jaoks kirja panema kriisiplaani, mida teha ja kelle poole pöörduda, kui tekib soov ennast kas lõikuda või muul viisil kahju teha,” räägib Reppo. Tema sõnul on enesekahjustamise impulls sageli lühiajaline ning kriisiplaani kirja pandud tegevuste järgminie võib aidata ennast kahjustavate mõtetega toime tulla endale viga tegemata.Reppo soovitab asjade viltu kiskumise korral piiluda peaasi.ee leheküljele, kus saab häid nõuandeid enese hoidmiseks.