Olukorda, kus migreen kestab üle 72 tunni ehk üle kolme ööpäeva, nimetatakse migreenistaatuseks (status migrainosus). Pole täpselt teada, miks kujuneb mõni migreeniatakk migreenistaatuseks. Vallandajaks võivad olla – üksi või koos – näiteks emotsionaalne stress, unepuudus, toidukordade vahele jätmine või raviskeemi muutmine.
Kõige efektiivsem viis vähendada ohtu, et migreeniatakk läheb edasi migreenistaatuseks, on alustada ravi kohe ataki alguses. Mida varem ravimeid võtta, seda tõenäolisemalt suudad valu vaigistada ja vaos hoida.
Juhul, kui migreenivalu on nii tugev, et kodused ravimid seda ära ei võta, või kui migreen kestab järgemööda üle kolme ööpäeva, tuleb pöörduda arsti poole. Seejuures on alati suureks abiks teave, missugune ravi on varem taolises olukorras aidanud. Patsiendile, kellele arst on juba varem pannud kindla peavalu diagnoosi (näiteks migreen), saab osutada kiireloomulist ravi.
Migreenistaatuse ravi on mitmetahuline
Migreeniga kaasneva iivelduse tõttu on haigel raske vedelikku juua ja sageli on ta vedelikku kaotanud ka oksendamise tõttu. Seetõttu hõlmab migreenistaatuse ravi enamasti vedeliku rohket tilgutamist veeni, mis taastab organismis normaalse vedelikumahu.
Migreenistaatuse korral kasutatavaid ravimeid manustatakse tavaliselt veeni või naha alla. Nende arstimite hulka kuuluvad iiveldusvastased vahendid, spetsiaalsed migreenihoogu leevendavad ravimid ja valuvaigistid, mis ei ole narkootilise toimega. Tihti on abi magneesiumisüstist ning raviskeemi lisatud väikses annuses glükokortikosteroid ei lase atakil korduda.
Blokaadsüstid ehk närvide piirkonda tehtavad tuimestussüstid peatavad valusignaalide leviku. Kõige sagedamini kasutatakse blokaade kuklas, kuid neid süste on võimalik teha ka otsmiku- või oimupiirkonda.
