“Paradoksaalsel moel on just pidev võitlus surelikkusega tekitanud minus vajaduse kaitsta inimese õigust ilma suuremate piinadeta surra. Selle tõdemuseni jõuab arst siis, kui ta juhindub meditsiinieetika põhimõtetest – inimest ravides peab arvestama tema tahte, väärtuste ja parimate huvidega ning kui head teha on võimatu, siis vähemalt halasta ja ära kahjusta. Keskendumine ainult elu säilitamisele ei sobi enam kaasaja meditsiini. Elu peab austama,“ rääkis dr Elmet.
„Just see asjaolu, et me peame üha rohkem tegema keerulisi otsuseid, mida patsiendi elus hoidmisest loobumine kahtlemata on, seab arstide suhtlemisoskusele kõrged nõudmised,“ märkis dr Elmet. Tema enda kogemus noore arstina oli hirmutav, sest tuli tõdeda, et lihtsalt heast suhtlemisoskusest ei piisa – halbade uudiste edastamine on eriline kunst, mida õnneks saab õppida. Dr Elmet sõnas, et temaealised arstid vastavat haridust ei saanud, seega on ta sel alal iseõppija ja igal võimalikul juhul jagab neid teadmisi noorte arstidega.
„Seda, miks ma just arsti elukutse valisin, ei oskagi ratsionaalselt seletada, aga kirjutasin juba teise klassi kirjandis, et tahan saada arstiks,“ meenutas dr Elmet. „Mul ei ole suguvõsas ühtegi tervishoiutöötajat. Kuna armastan väga loomi, siis mingi lühikese perioodi jooksul kaalusin ka veterinaari ametit. Peale ülikooli oli kaalukausil samuti perearsti eriala, aga võitis ikka esimene armastus – intensiivravi.“
Dr Elmet asus juba enne ülikooliõpinguid tööle Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonda, kus töötas hooldajana ja hiljem õena. „Mulle tõesti väga meeldis hooldaja ning õe töö, aga ilmselgelt oli minu jaoks õige otsus astuda arstiteaduskonda. Tegelikult olen õnnelik inimene, sest juhtusin valima õige ameti ja eriala. Traditsioonilisel küsimusele, mis mulle minu töös meeldib, on kõige õigem vastata nii: minu töös meeldib mulle kõige rohkem minu töö.“
Tervise fondi juhataja dr Eero Merilind märkis, et dr Elmet on paistnud silma järjepideva tööga patsientide autonoomia ja elu lõpu tahteavalduse teema eestkõneleja ning eksperdina, samuti on ta hea seisnud selle eest, et meditsiinitöötajad mõistaksid, kui oluline on patsiendiga empaatiliselt suhelda. „Suuresti just tänu dr Elmetile on patsiendi elulõpu tahteavaldus formuleerumas seaduseks ning jõuab riigikogusse selle aasta kevadel,“ märkis dr Merilind.
Aasta arsti aitasid valida arst.ee lugejad ning lõpliku valiku tegi esitatud kandidaatide sest žürii, kuhu kuulusid perearst ja riigikogu liige dr Eero Merilind, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht professor Margus Viigimaa ning terviseminister Riina Sikkut. Tänavu valiti Eesti aasta arsti juba 23. korda.
