Mitmekülgne toitumine on lapse- ja noorukieas kasvu, arengu ja heaolu tagamiseks väga tähtis, sest tasakaalustamata toitumine võib põhjustada füüsilist, kognitiivset ja psüühilist mahajäämust. Lisaks on tasakaalustamata toitumine ja vähene kehaline aktiivsus peamised tegurid, mis põhjustavad lapseeas ülemäärast kehakaalu – seda on kinnitanud ka teadusuuringud.

Sille Pihlak, kes kaitses Tartu Ülikoolis magistritöö “Mikrotoitainete saadavus ja selle seosed ülekaaluga 2–9-aastastel Eesti lastel”, tõi välja, et mikrotoitainete defitsiit tuvastatakse sageli alles hilises staadiumis ning pikas perspektiivis võib see põhjustada mitmeid püsivaid tervisekahjustusi.

Kuna tasakaalustamata toitumine mõjutab kõige enam lapsi, on mikrotoitainete saadavuse hindamine just lastel eriti oluline.

Pihlaku töö põhineb Eesti rahvastiku toitumise 2013.–2015. aasta uuringul. Toiduga saadavate mikrotoitainete arvutamiseks kasutati uuringus toidupäevikuid ja Eesti toidukoostise andmebaasi. Valimisse kuulus 911 last, kelle vanus oli 2–9 aastat.

Pihlaku töö eesmärk oli esimest korda Eestis võrrelda, kuivõrd saavad piisava koguse vajalikke mikrotoitaineid toidust 2–9-aastased normaal- ja ülekaalulised lapsed, ning uurida ülekaalulisuse seost soovituslikust kogusest väiksema mikrotoitainete saadavusega.

Levinud probleem on D-vitamiini saadavus

Alakaalulisi lapsi oli uuringuvalimis 1,9%, normaalkaalulisi 81,7, ülekaalulisi 10,7 ja rasvunuid 5,8%. Ülemäärane kehakaal kimbutas enim 6–9-aastaseid, sealjuures poisse rohkem kui tüdrukuid. Ülekaalulisi ja rasvunud lapsi oli 6–9-aastaste seas 4,5 korda rohkem kui 2–5-aastaste seas: vastavalt 31,6 ja 7%.

Analüüsist nähtus, et D-vitamiini saadavus on levinud probleem, sest vaid ligi 2% lastest said seda toidust piisavalt. Pooled lapsed said soovituslikust tarbimiskogusest vähem B₁-, B₂– ja E-vitamiini ning rauda. Sage oli ka kaltsiumi, tsingi ja joodi soovituslikust väiksem saadavus toidust.

Pihlak rõhutas, et D-, B₁-, B₂– ja E-vitamiini ning raua, kaltsiumi, joodi ja tsingi sisaldust laste organismis peaks põhjalikumalt uurima, sest vaid nii saab teada, kui paljudel lastel tegelikult nende puudujääk on. Tänu sellele oleks võimalik edasi mõelda, kuidas aidata need mikrotoitained laste organismis tasakaalu saada.

Ülekaalulistel lastel on mikrotoitainete puudus organismis pigem väiksem kui normaalkaalulistel

Uuringust selgus veel, et ülekaalulistel lastel on mikrotoitainete puudus organismis pigem väiksem kui normaalkaalulistel.

Pihlak arutles, et ülekaalulised või rasvunud lapsed võivad saada normaalkaalulistest lastest rohkem mikrotoitaineid seetõttu, et toidukogused on erinevad – sellele viitab osaliselt ka asjaolu, et ülekaaluliste päevane toiduenergia saadavus toidust on suurem.

Ta lisas siiski, et kuigi ülekaalulised lapsed saavad toidust mikrotoitaineid mõnevõrra rohkem, võib neil ikkagi esineda nende puudus. „On arvatud, et ülekaalulistel inimestel võivad mitmesugustel põhjustel olla teatud mikrotoitainete imendumise probleemid, mistõttu ei omasta organism tarbitud mikrotoitaineid normaalselt,“ selgitas ta.

Pihlaku arvates võiks tulevikus kaaluda võimalust kasutada teatud mikrotoitainete puuduse tuvastamiseks biomonitooringu meetodit ning kõrvutada uuringutulemusi ka toitumispäeviku ja sagedusküsimustiku andmetega.