Naised, kes jõuavad doonorluseni hüvitise pärast, ei teadvusta omale tihti sellega kaasnevaid riske. Kuigi protseduur on maailmas kasutusel olnud juba aastaid, käivad eelneva hormoonravi ja operatsiooniga kaasas riskid trombidele ja hüperstimulatsioonile ning välistatud ei ole ka doonori viljatuks jäämine.

Igapäevaselt Ida-Tallinna Keskhaigla Viljatusravikeskuses töötava dr Kai Haldre sõnul tuleks nii suured otsused rahanumbrist kaugemale mõelda. “Need asjad tuleks ikkagi enda jaoks läbi arutada, et kas ma mõtlen samamoodi, kui midagi vussi läheb või jään ise viljatuks, kas see hüvitis saab olla motivaator,” sõnas Haldre. 

Kogu süsteemi juures on suurim ohumärk aga see, et doonorkordade arvu täna seadus ei reguleeri. Kokku on lepitud vaid hea tava, mille järgimist ei saa garanteerida ning tänu sellele on erakliinikutele loodud võimalus tulusaks äriks. See on ka põhjus, miks dr Made Laanpere sõnul saab seda nimetada inimkaubanduseks.

“Me peaksime küsima näiteks siinsamas väikeses Eestis, kuhu need Eesti noorte naiste annetatud rakud lähevad. Kes on need inimesed, kes need endale saavad. Ma kahtlustan, et need ei ole Eesti naised,” ütles Laanpere. Tema sõnul ei pruugi doonorid alati teada, et annetatud rakud müüakse mitmekordse hinnaga edasi välismaale ning seeläbi on ka nemad osa inimkaubandusest. 

Terviseminister Riina Sikkut on arvamusel, et munarakudoonorlusega seotud reklaame tuleks tõesti rohkem reguleerida, sest tegemist on meditsiinilise protseduuriga ning kõik sarnased teenused on täna seaduse poolt piiratud. “Keegi ei saa sulle lubada, et kaks puusaproteesi ühe hinnaga, tule minu juurde,” sõnas Sikkut.

Konkreetseid plaane munarakudoonorluse reguleerimiseks täna sotsiaalministeeriumis aga pole. Naistearstide viimane lootus on direktiivil, mida töötab välja Euroopa Liit, kuid selle rakendumist Eestis täna veel ennustada ei saa.