Eesti põhjapoolseimas linnas, Loksa ainukeses apteegis juba igavust ei tunta – iga päev külastab apteeki nii lähemalt kui kaugemalt kandist tulnud kliente, kes apteekritega meelsasti juttu puhuvad ning tervisemurede kohta nõu küsivad. Loksa BENU apteegi juhataja Helena Liimanni sõnul on igal kohalikul lausa oma lemmikapteeker, keda ruumi sisenedes silmadega otsitakse.

Töö on töö, tähtis on kollektiiv

Suvi on Loksal tavapärasest tegusam, kuna siis satub linna ka kaugemat rahvast, eesotsas kodumaal ringireisijaid. “Suvitajaid ja möödasõitjaid käib praegu apteegis küll kolm-neli korda rohkem kui väljaspool puhkuste hooaega – kui muidu näeme apteegis umbes 150 inimest päevas, siis praegu on neid ikka palju rohkem,” kinnitab Helena.

Kuid Loksa elanikud pole ainsad apteegi püsikliendid – rahvast satub sinna ka lähedalasuvatest küladest, kust Helena ka ise pärit on. “Kui aastakümneid tagasi oli Loksa linn peamiselt venekeelne, siis täna on venelasi ja eestlasi umbes pooleks. Meil käib palju südamlikke inimesi iga päev apteegis ning jutustada soovivad peaaegu kõik, sõltumata rahvusest,” kirjeldab proviisor.

Siiski on igal püsikülastajal kujunenud välja oma lemmikapteeker – nimelt töötavad BENU apteegis peale Helena veel ka Loksalt pärit Olga ja Helve. “Kui keegi tahab pikemalt jutustada, siis otsitakse silmadega ikka seda oma lemmikapteekrit, kellele muret kurta või niisama juttu ajada,” räägib ta.

Proviisor Helena asus Loksa BENU apteeki tööle 2016. aastal ning töötab seal juhatajana. “Tegutsesin varem proviisorina ühes Tallinna apteegis, kuid tundsin vanuse kasvades vajadust kolida kodukohale lähemale. Seega vaatasingi juba tööturul pikemat aega ringi, et äkki õnnestub kodule lähemale tööle käia,” kirjeldab ta.

Nii ongi seitse aastat Eesti põhjapoolseima linna ainsas apteegis möödunud peaaegu linnulennul. “Töö on ikka töö, aga see, mis loeb, on kollektiiv!” on Helena veendunud – nimelt töötab peale tema apteegis ka Loksalt pärit Olga ja abitööline Helve, kellega koos tööpäev lõbusamalt mööda saata. “Me oleme nagu üks perekond: vanaema, ema ja tütar,” naerab ta ning lisab, et ka töövälisel ajal veedab kollektiiv ühiselt aega. “Me käime igal pool koos!”

Apteegist saab tervisemurele lahenduse

Kuivõrd Loksa linnas töötab vaid kaks perearsti, pole Helena sõnul harv juhus, et tervisemurega pöördutakse esmajoones hoopis apteeki. “Meil on juba kliendi sisseastumisest saadik selge, mis ravimeid keegi vajab, aga pidevalt küsitakse ikka haiguste ja muude murede kohta ka. Kuna arsti juurde siin tavaliselt otsekohe ei saa, siis tullaksegi apteeki uurima, mida ühe või teise mure korral teha,” räägib ta.

Nii on apteek justkui omamoodi kohaliku tervisekeskuse eest, kus võimalike probleemide osas head nõu saab – muresid võib Helena sõnul olla seejuures väga palju erinevaid. “Tullakse nii väiksemate pisivigastuste kui ka suuremate muredega. Üritame ikka ja alati inimest aidata ja vajalikke nõuandeid jagada,” kinnitab ta.

Tallinnast eristab Loksa elanikke Helena sõnul väga lihtne aspekt. “Kui Tallinnas käisid inimesed pärast arstivisiiti apteegist ruttu läbi, siis siinsetel inimestel on kindlasti rohkem aega. Mõnel on lausa väljakujunenud rutiin käia läbi kaks poekest ja siis tulla apteeki, et kohaliku olukorraga tutvuda,” naerab proviisor. Nii leidub klientide seas ka vanu häid tuttavaid, kellega igapäevaselt kohalikke uudiseid vahetada.

Kuivõrd Loksa apteegi kollektiivi iseloomustab ühtehoidev naiskond, on apteegist hetkel puudu veel üks paar abikäsi. Helena sõnul on nendega oodatud liituma inimene, kes oleks rõõmsameelne ja töökas. “Vanusel pole meie apteegis mingit tähtsust – peaasi, et inimene oleks elurõõmus, korrektne ja täpne. Muud polegi ju tarvis!” iseloomustab ta.