2. tüüpi diabeet on (enamasti) pöördumatu kuluga elukestev ainevahetushaigus, mida iseloomustab insuliini tootlikkuse progresseeruv häire ning mis tekib sageli siis, kui rakkude tundlikkus insuliini toimele langeb. Miks on oluline 2. tüüpi diabeet õigeaegselt avastada?

Risk haigestuda teistesse haigustesse suureneb

2. tüüpi diabeedi põdemine tõstab riski haigestuda paljudesse teistesse kroonilistesse haigustesse nagu südame- ja veresoonkonna haigused või neerupuudulikkus. Samuti põhjustab diabeet närvirakkude kahjustust ning veresoonte kahjustust silma võrkkestas. Tegemist on rahvastiku hulgas sageli esinevate haigustega, millele ei pöörata sageli piisavalt tähelepanu seni, kuni saadakse tüsistused.

Rahvusvahelise Diabeediliidu väljaantava diabeediatlase andmete kohaselt on Eestis 20–79aastaste inimeste seas diabeedi levimus 8,7%. Tervishoiusüsteem teeb seega iga diabeediga haigestunud inimese kohta 1827 USD väärtuses kulutusi. 

Kliiniliselt olulised muutused on saavutatavad 1% HbA1c langusega

Kaasaegses patsiendikeskses diabeediravis arvestatakse ravi määramisel patsientide eripärasid nagu diabeedi kestus ja kulg, oodatav eluiga, vanus, kaasuvad haigused, madalate veresuhkru episoodide tekkimise risk, ravimi hind ja patsiendi enda eelistused ravi osas. Patsientide glükolüseeritud hemoglobiini (HbA1c) eesmärk-väärtused on individuaalsed. 

United Kingdom Prospective Diabetes Study (UKPDS) 35 uuringutulemustest on teada, et HbA1c väärtuse langus 1% võrra tähendab patsiendi jaoks kliiniliselt olulisi muutusi: näiteks 12% väiksemat riski insuldiks, 16% väiksemat riski südamepuudulikkuse väljakujunemiseks, 14% riski vähenemist infarkti tekkeks ning 37% riski langust diabeetiliste mikrovaskulaarsete tüsistuste väljakujunemiseks nagu silma veresoonte kahjustused, närvirakkude kahjustused ja neerupuudulikkus.

Õigeaegne diagnoosimine ja ravi annab parimaid ravitulemusi

2. tüüpi diabeedi puhul arvatakse sageli, et diabeediga seotud teiste krooniliste haiguste või hilistüsistuste teke on seotud haiguse progresseerumisega ja on paratamatu, et haiguse hilisstaadiumis haigestuvadki patsiendid pikaaegse kõrge veresuhkru mõju tagajärjel teistesse kroonilistesse haigustesse.

Uuringud on aga näidanud, et tegelikult määrab haiguse kulgu lisaks sellele, kui kaua säilub pankrease funktsioon insuliini toota ning mil määral kujuneb välja rakkudes resistentsus insuliinile, ka see, kui kiiresti patsient suudab haiguse diagnoosimise järgselt saavutada hea glükeemilise kontrolli – HbA1c väärtus alla 7%. 

Muidugi on sama oluline, et diabeet õigel ajal diagnoosimata ei jääks – Rahvusvahelise Diabeediliidu andmetel polnud 2021. aastal kõrge sissetulekuga riikides, kuhu kuulub Maailmapanga klassifikatsiooni järgi ka Eesti, iga neljas (28,8%) 20–79aastane diabeediga elav inimene oma haigusest teadlik.

Varajase intensiivse diabeediravi alustamise tõenduspõhine olulisus 

Kui väikeseid veresooni mõjutavate diabeediga kaasuvate haiguste esinemisriski tõusu vähenemist on näha juba varem, siis suuri veresooni haaravate haiguste esinemissageduse riski vähenemise tulemusi näeb hiljem – alles kuni 10 aastat ja rohkem hiljem.

Ühe kõige tähendusrikkama uuringu intensiivse diabeediravi alustamise kohta on Briti arstid läbi viinud United Kingdom Prospective Diabetes Study (UKPDS) uuringu, mis algas juba 1977. aastal. Selles osales 3867 (keskmise vanusega 54 aastat) äsjase 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud patsienti, kes jaotati nn intensiivse ja mitteintensiivse ravi gruppi ning kus modifitseeriti vaid patsientide dieeti.

Esialgse UKPDS uuringu tulemused näitasid intensiivse glükoosisisalduse alandamise gruppi sattunud patsientide mikrovaskulaarsete tüsistuste riski vähenemist, kuid näiteks südameinfarkti suhtelise riski vähenemine oli piiripealselt oluline (p=0,052). 

Kuna esmased tulemused olid vastuolulised ja algselt eesmärgiks seatud makrovaskulaarsete riskide vähenemist ei õnnestunud tõestada, paluti 3277 patsiendil jätkata osalemist 10 aasta pikkuses jälgimisuuringus.

10. jälgimisaastal oli intensiivse ravi gruppi määratud patsientide mikrovaskulaarsete haiguste risk vähenenud 24% ning müokardiinfarkti esinemise risk langenud 15% võrrelduna patsientidega, kes olid kohe pärast esmast diagnoosimist juhuslikult määratud mitteintensiivse ravi gruppi. Mikrovaskulaarsete tüsistuste risk vähenemine oli enim soetud retinopaatia esinemissageduse vähenemisega.

Pikaajalise uuringu tulemused tõestasid, et 2. tüüpi diabeediga seotud riske haigestuda väikeseid veresooni haaravatesse haigustesse nagu retinopaatia, nefropaatia ja neuropaatia, mida varem peeti sageli vältimatuteks ja seotuks haiguse progresseerumisega, saab vähendada, kui patsienti ravida haiguse diagnoosimise järgselt HbA1c eesmärkväärtusteni alla 7% (teatud populatsioonidel isegi alla 6,5%) ning alustada varakult pärast haiguse diagnoosimist intensiivset vere glükoosisisaldust langetavat ravi.

Kokkuvõtvalt tõestab UKPDS uuringu sekkumisjärgne järelanalüüs, et haiguse algstaadiumis intensiivset ravi saanud patsientidel tekkis vähem mikro- ja hiljem ka vähem makrovaskulaarseid haigusi. Lisaks arvavad teadlased ning arstid selle uuringu tulemuste põhjal, et keha mäletab hästi ravitud aegu ning on võtnud kasutusse sõnapaari „metaboolne mälu“.

ABC-liiteesmärk diabeediravis

2. tüüpi diabeediga patsientidel on sageli ka muid makrovaskulaarsete haiguste riskitegureid nagu hüpertensioon ja hüperlipideemia, mistõttu ei saa suuri veresooni haaravate haiguste väljakujunemises kogu süüd panna vaid halvale diabeedi kontrollile.

Arvatakse, et 40–60% diabeediga patsientidel on kaasuvaks haiguseks ka hüpertensioon, mis on omakorda riskiteguriks südame-veresoonkonna haiguste väljakujunemisel.

Seetõttu soovitavad rahvusvahelised konsensusdokumendid diabeedipatsientide ravimisel komplikatsioonide vältimiseks ABC-liiteesmärki, kus A tähistab glükolüseeritud hemoblogiini eesmärkväärtust alla 7%, B ingliskeelsest sõnast blood pressure vererõhku eesmärkväärtusega 130/80 mmHg ja C nn „halva kolesterooli“ ehk LDL-kolesterooli eesmärkväärtust alla 2,6 mmol/L.

Mõned arstid on lisanud veel sellesse eesmärki tähe D, mis tähistab ingliskeelset sõna discipline, rõhutab eesmärkväärtustest kinnipidamise tähtsust ja vihjab muude riskitegurite miinimumini viimise olulisusele, näiteks suitsetamisest loobumisele või selle vältimisele ning kontrollile kehakaalu üle.

Eesmärkideni ravimine

Hea uudis on aga see, et kuigi me veel diabeeti välja ravida ei oska, siis nende teadmiste põhjal ja uuringutele toetudes on potentsiaalselt võimalik vähendada 2. tüüpi diabeediga elavate patsientide riski saada tüsistusi ning haigestuda südame-ja veresoonkonna haigustesse.

Selleks on aga hädavajalik nende patsientide raviskeeme haiguse varajases staadiumis intensiivistada nii, et ideaaljuhul oleks patsiendi HbA1c väärtus diagnoosimise esimesel aastal alla 7%.

Intensiivne sekkumine eluviisi (füüsiline aktiivsus koos samaaegse toitumisalase interventsiooniga), mida soovitatakse kõikidele 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud patsientidele, langetab uuringute andmetel HbA1c-d keskmiselt kuni 1% võrra.

Samuti on teada, et suukaudse monoteraapia efektiivsus ületab harva 1%. Seega tuleb patsientidel, kelle HbA1c väärtus on juba haiguse diagnoosimisel ja ka esimesel haigusaastal eesmärkväärtusest oluliselt kõrgem, alustada kombinatsioonraviga.

Soovitused/meeldetuletused patsiendile:

– Hommikul kodus tühja kõhuga mõõdetud veresuhkru väärtused ei korreleeru 1:1 3 kuu glükolüseeritud hemoglobiini väärtusega, mida mõõdetakse arsti vastuvõtul. Näiteks: HbA1c väärtus 8% tähendab, et keskmiselt on hommikused veresuhkru näidud viimase 3 kuu jooksul olnud 10,0 mmol/L.

– Kui teie HbA1c väärtus ei ole 3 kuu jooksul diabeedi diagnoosimise järgselt eesmärkväärtuseni langenud või kui hommikul tühja kõhuga mõõdetud veresuhkur väärtused on pidevalt kõrged, tuleb ravi intensiivistada ja/või lisada raviskeemi juurde uusi ravimgruppe või võtta ühendust enda raviarstiga.