Paljude diabeetikute jaoks on süsteravi paratamatu osa igapäevaelust, mis tähendab ravimite kaasaskandmist igal pool, kuhu vähegi tarvis minna on. Ehkki II tüüpi diabeedi puhul rakendatakse ka tablettravi, pole insuliini võimalik manustada muul moel peale süsteravi, kuna seedekulgla happed lagundavad insuliini, mis oma loomuselt on valk. Lisaks ei kannata insuliini süstelahus kõrgeid temperatuure ja külmumist. Ent kas see tähendab, et insuliinitabletid on võimatu missioon?
Insuliini tablettravi pole seni õnnestunud välja töötada
Võimalusi, kuidas insuliini mugavamalt manustada, on otsitud aastakümneid. Põhjuseid on erinevaid: süsteraviga on võimalik küll harjuda, kuid see on siiski tablettravist tülikam, samuti on paljudel inimestel hirm nõelte või süstimise ees. Süsteravi võib olla kohati keeruline läbi viia näiteks I tüüpi diabeeti põdevate laste puhul, kes insuliinravi hädasti vajavad.
Ehkki diabeedi ohjamine on tehnoloogiliste abivahendite toel järjest paranenud ja lihtsamaks muutunud, pole siiani õnnestunud luua toimivat asendust süsteravile. Teadlased pole aga jonni jätnud ning otsinud võimalusi, kuidas oleks võimalik insuliini siiski manustada, ilma et see seedekulglas laguneks.
Nüüd avaldati ajakirjas Nature Communications uuring, mille tulemused annavad lootust diabeediravi helgema tuleviku osas.
Nobeli keemiapreemia võitnud meetod võimaldas asja uurida
Uuringu meeskonda kuulunud dr Kirki sõnul on insuliinitablettide väljatöötamine olnud asjaosaliste suur unistus, kuid aastakümneid kestnud katsetused pole seni edukad olnud. Nüüd on aga uurimistöö kiirenenud tänu mõni aeg tagasi Nobeli keemiapreemia saanud krüoelektronmikroskoopia väljatöötamisele, tänu millele saab elusorganismidest pärit molekule kiiresti külmutada. See aitab säilitada ainete keeruka kolmemõõtmelise struktuuri ja neid seeläbi põhjalikumalt uurida.
Tänu krüoelektronmikroskoopiale oli võimalik uurida seda, kuidas insuliini molekulid kuju muudavad, ning seeläbi otsida molekule, mis insuliinile sarnaselt käituks. Just selle meetodi abil avastasid teadlased insuliini matkiva molekuli ehk peptiidi, mis käitub insuliiniga peaaegu identselt.
Teadlaste üllatuseks käitub insuliin organismis palju komplekssemalt kui seni arvatud. Selleks, et glükoos verest kiiremini rakkudesse liiguks, peab insuliin seonduma rakumembraanil oleva insuliini retseptoriga. Kui insuliini molekul võtab retseptorist ettevaatlikult kinni nagu käsi, mis kaht molekuli üksteise küljes hoiab, siis insuliini matkival peptiidil läheb piltlikult öeldes tarvis kahte “kätt”. Seondumine õnnestus aga peptiidil samamoodi nagu insuliini puhul.
Kas saabki tõeks?
Kas see võib tähendada, et insuliini tablettravi on käeulatuses? Siiski mitte. Et tegemist on alles esimese sellelaadse uuringuga, vajab avastus veel mitmeid uuringuid, pärast mida saab alles mõelda ravimiuuringutele. Sellegipoolest on avastus paljulubav, kuna võib avada ukse I tüüpi diabeedi suukaudseks raviks.
