Novo Nordiski blogi

Diabeeti haigestumine on tõusutrendis. Perearst Sergey Saadi: süüakse nii, nagu sellele järgneks 8-tunnine raske töö põllu peal

“Meile õpetatakse sööma ilmtingimata kolm korda päevas, mitte siis, kui tekib näljatunne," sõnas dr Sergey Saadi.Foto: erakogu

2. tüüpi diabeeti haigestub igal aastal järjest rohkem inimesi üle kogu maailma. Ehkki põhjuseid on erinevaid, on tõusutrendi peamiseks põhjustajaks ainevahetuslikud häired organismis, mis on Ennetusmeditsiini kliiniku perearsti dr Sergey Saadi sõnul tingitud ebatervislikust toitumisest, ebapiisavast füüsilisest aktiivsusest, unepuudusest ja stressist. Ent kuidas haigestumist ennetada ning milliseid vigu vältida?

Süsivesikute liigtarbimine on suur probleem

Ehkki diabeedi puhul tuleb rääkida ka geneetilisest eelsoodumusest, mõjutavad 2. tüüpi diabeedi väljakujunemist 80% epigeneetilised tegurid, mis võivad olemasoleva eelsoodumuse põhjal haiguse tekkimist veelgi soodustada või pärssida. “Epigeneetilisi muutusi meie organismis soodustavad just meie eluviisi valikud – näiteks on omal kohal suitsetamine ja alkohol, seda just oma kahjuliku mõju tõttu,” rääkis dr Saadi.

Kuigi tänaseni pole täielikult selge, mis 2. tüüpi diabeeti haigestumise mehhanismi käivitab, arvatakse, et mängus on mitu erinevat tegurit, millest üheks on kindlasti süsivesikute liigtarbimine. “See puudutab eeskätt toitu, mis on väga tärklise- ja suhkrurikas nagu näiteks juurviljad (kartul, bataat), riis ja muud teraviljad, leib/sai, küpsetised, makaronid, magusad jogurtid, kohukesed, kohupiimakreemid, karastusjoogid ja mahlad, siirupid, šokolaad ja kommid,” loetles ta.

“Pärast süsivesikute tarbimist kutsub glükoosi jõudmine verre esile insuliini eritumise aktiveerumise, mis üritab glükoosi erinevatesse organismis leiduvatesse rakkudesse n-ö sisse lükata ja seda verest eemaldada.” Glükoosi on vaja rakkude ainevahetuse toimimiseks. Kuid kui inimene tarbib süsivesikuterohket toitu liiga tihti või liiga palju, kutsub see organismis esile liiga sagedase ja kõrge insuliini eritumise, mille tulemusel muutuvad rakud selle mõjule aina vähem tundlikuks. Seda nimetatakse insuliiniresistentsuseks.

“Võib juhtuda, et rakud ei võta enam liigset suhkrut enda sisse, mistõttu see jääb verre pikemalt ringlema, põhjustades organismi struktuuride glükeerimise ehk pöördumatu kahjustuse, mis kaasneb nii eeldiabeedi kui ka diabeediga,” selgitas arst. 

Toidukogused on sageli liiga suured

Üheks varjatud liigsete süsivesikute tarbimise põhjuseks, mis diabeeti tekitada võib, on fruktoosi ehk puuviljasuhkru liigtarbimine. Seda sisaldavad lisaks puuviljadele ka mahlad, kõrrejoogid, siirupid, magusad jogurtid ja desserdid. “Fruktoos metaboliseerub ainult maksas ja kui seda on liiga palju, tekib maksa rasvastumine ehk teisisõnu steatoos – rasvmaks. Rasvastunud maks aga ei suuda enam täisväärtuslikult osaleda süsivesikute ainevahetuses ning tulemuseks on samuti insuliiniresistentsus, mis omakorda soodustab diabeedi teket või kaasneb diabeediga,” rääkis ta.

Samuti võib diabeeti tekkele kaasa aidata oomega-6-rasvhapete liigtarbimine, mis sisaldub näiteks seemneõlides ja mittetervislikes õlides, aga ka transrasvades ja neid sisaldavates toitudes nagu küpsetised ja muud kondiitritooted, kastmed ja valmistoidud. 

“Ideaalis võiks oomega-3-rasvhapete ja oomega-6-rasvhapete suhe olla 1:1, kuid praegu tarbib inimene palju rohkem oomega-6-rasvhapete rikkaid toite, mis toob kaasa veresoonte, maksa ja närvirakkude kahjustuse, soodustab insuliinitaseme ja kehakaalu tõusu, mis omakorda soodustab diabeedi väljakujunemist,” kirjeldas Saadi.

Et inimesed on harjunud mitu korda päevas sööma, pistetakse sageli igal vabal hetkel midagi magusat suhu. “Meile õpetatakse sööma ilmtingimata kolm korda päevas, mitte siis, kui tekib näljatunne. Samuti soovitavad mõned agarad treenerid kaalu langetamiseks süüa iga kolme tunni tagant. See aga stimuleerib insuliini tootmist ning võib viia insuliiniresistentsuseni, mis soodustab veresuhkru ja kehakaalu tõusu,” nentis ta.

Ka toidukogused on sageli liiga suured ning energiat, mida toidust saadakse, ei kulutata päeva jooksul ära. “Süüakse sama palju, nagu sellele järgneks 8-tunnine raske töö põllu peal, nagu oli kombeks meie esivanematel – tegelikult aga istutakse lihtsalt arvuti taga.”

Ka lapsi premeeritakse sageli just magusaga ning kingituseks armastatakse sageli tuua just komme ja muid desserte. “On teada, et ülekaalu ja 2. tüüpi diabeediga on seotud kõrgvererõhutõbi oma tüsistustega (peaaju- ja südameinfarkt), podagra, tõsine rasvumine, kroonilised maksa- ja neeruhaigused, pimedus, dementsus, erinevad vähkkasvajad, meeleoluhäired ja ärevus ja paljud muud. See omakorda koormab inimesi, tekitades neist juba nooruses invaliide ning tervishoiusüsteemi, mis peab tegelema kasvatuse puudujääkide, reklaami mõju ja mugava ülesööva inimese probleemide lahendamisega,” nentis ta.

Väga oluline roll on unekvaliteedil ja stressitasemel. “Krooniline stress ja unedefitsiit võivad kaasa tuua kortisooli taseme ehk nn stressihormooni tõusu ja melatoniini ehk taastava hormooni ebapiisava tootmise, mis omakorda soodustab insuliiniresistentsuse teket, söögiisu ja kaalutõusu,” rääkis perearst.

Diabeedieelne seisund võib tekkida 10 aastat enne diabeedi diagnoosi

2. tüüpi diabeedile eelneb sageli ka haiguseelne seisund ehk prediabeet, mille laboratoorseks kriteeriumiks on kolme kuu keskmine veresuhkur (HbA1c ehk glükeeritud hemoglobiin) vahemikus 5,7–6,4%. “Uuringud oletavad, et selleks, et jõuda numbrini 6,4 ehk sisuliselt veel seisundini, kus inimesel ei ole ametlikult diabeedi diagnoosi, läheb keskmisel inimesel aega umbes 10 aastat, mille inimene veedab püsivalt kõrgenenud veresuhkruga, kuid sellega ei võeta mitte midagi ette!” toonitas dr Saadi.

See tähendab, et kui inimese glükeeritud hemoglobiin on näiteks 5,8, siis ta kuulub juba riskirühma. “See on viimane aeg muuta oma elustiili ja toitumist, et pärssida diabeedi avaldumist. Ehkki prediabeedil ei ole 100% spetsiifilisi sümptomeid, võivad inimesed kõige sagedamini kogeda:

  • pidevat väsimust;
  • magusaisu;
  • suurenenud nälga ja janu;
  • kaalu tõusu;
  • naha sügelemist või nahalöövet;
  • sagedaseid viirusnakkusi, sh ohatist;
  • unehäireid;
  • ärevust;
  • näsade teket kaelal ja kaenlaalustel;
  • kaela piirkonna värvuse muutumist (nahk muutub tumedaks).

Prediabeedi puhul on tegemist salakavala haigusega, mis ei hüüa tulles. “Minu vastuvõtul käib ka inimesi, kes teevad aktiivselt trenni ja on kindlad, et nende veresuhkur on korras. Kuid kui nad näevad oma vereproovide vastuseid, kus HbA1c on 6%, saavad šoki. Alles siis, kui hakkame arutama, mida ja kuidas nad söövad, selgub, et tegemist on šabloonse “tervisliku toitumise” kavaga, millel pole tervisega tegelikult mitte mingit pistmist,” möönis perearst.

Kõrgenenud veresuhkru tase kahjustab rakke, veresooni, närve ja terveid elundeid. “On teada, et diabeet kahjustab inimestel nägemist, häirub käte ja jalgade närvide töö ja verevarustus, meestel tekivad erektsioonihäired ning inimesed vananevad kiiremini, kuna suhkur kahjustab sidekude (kuhu kuulub ka nahk). Samuti on neil suurem risk haigestuda ja surra vähki,” tõi ta välja.

Tervislikud eluviisid aitavad haigestumist ennetada

Diabeedi ravi eesmärgiks on ennetada diabeediga kaasnevaid haigusi ning tagada patsiendi hea elukvaliteet. Ravi aluseks on kindlasti eluviisi muutus: tervislik ja mitmekesine toitumine ning füüsiline aktiivsus. Dr Sergey Saadi sõnul tuleb eelkõige aru saada, et 2. tüüpi diabeet on hästi salakaval ja potentsiaalselt surmaohtlik haigus.

“Mina ei mõista inimesi, kes pärast läbipõetud pahaloomulist kasvajat või infarkti võtavad aastatega veelgi rohkem kaalus juurde, saavad 2. tüüpi diabeedi diagnoosi (kuigi ei ole saanud kaalutõusu soodustavaid ravimeid) ning viie aasta pärast saavad uue retsidiivi või infarkti, kahe aasta pärast veel ühe, aga kehakaal ja diabeet jäävad samaks,” nentis ta. Siiski võib 2. tüüpi diabeet tekkida ka saledatel inimestel.

Toiduvalik peab olema mitmekesine ja tasakaalustatud. Oluline on arvestada toidu sobivat kogust ja süsivesikute sisaldust. “Proovige kokku lugeda, kui palju süsivesikuid te päevas tarbite. Näiteks tuleb paljudele üllatusena, et 100 grammi küpset banaani sisaldab 10 grammi süsivesikuid, 100 grammi kapsast aga vaid 3 grammi. Erinevused on ka pähklite puhul: India pähklites on 100 grammi kohta 22 grammi süsivesikuid, pekaanipähklites vaid 4, seega on vahe peaaegu kuuekordne!” näitlikustas ta.

Lisandiks tasuks eelistada maapinnal kasvavaid köögivilju. “Päevaprae puhul paluge kartuli asemele panna topeltkoguses salatit või liha – las see olla veidi kallim, aga see-eest tervislikum!”

Organismile on vajalik piisav kogus und – 6-8 tundi. Magama võiks minna pigem varem, kui hilja, , treenida vähemalt 150 minutit nädalas ning minna pärast toidukorda jalutuskäigule. “Kasutage igat võimalust stressi maandamiseks – mediteerige, tegelege jooga või mõne muu alaga,” soovitas dr Saadi.

Samuti võiks iga inimene olla teadlik oma vereproovide väärtustest, kuna tühja kõhu veresuhkur ei pruugi riski hindamiseks olla piisav. “Ideaalis võiks kasutada täpsemaid proove nagu HbA1c, insuliin, KRAFT-test. Neerutalitluse languse või rasvastunud maksa korral oleksid vajalikud juba spetsiifilisemad uuringud ja analüüsid,” sõnas ta lõpetuseks.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.