Kontrolli alt väljunud diabeet võib endaga kaasa tuua erinevaid terviseprobleeme, sealhulgas kahjustada siseelundeid, põhjustada tundlikkuse häireid ja suurendada vastuvõtlikkust erinevatele infektsioonidele. Samuti puutuvad diabeetikud sageli kokku silmaprobleemidega nagu diabeetiline retinopaatia, kollatähni kahjustus ehk makulopaatia või hallkae ehk katarakt. Miks need silmahaigused tekivad ning kas nende väljakujunemist on võimalik ennetada?
Sümptomeid ei pruugi esineda
Üheks sagedasemaks silmahaiguseks, millega diabeetikud kokku puutuvad, on diabeetiline retinopaatia – haigus, mis on põhjustatud silma võrkkestas asuvate veresoonte kahjustustest. Sellel on lihtne põhjus: kuivõrd pidevalt kõrge veresuhkur võib diabeetiku veresooni ja närve koormata ning neid seetõttu kahjustada, pole silmas asuvad pisikesed veresooned siinkohal erandiks.
Diabeetiline retinopaatia on olemuselt väga salakaval, kuna haigus ei pruugi endast esimese hooga mitte ühegi sümptomina märku anda. Et silmapõhjas asuvad peenikesed veresooned võivad diabeedi tõttu hakata ummistuma ja veritsema, ongi haiguse esimeseks märgiks sageli väikesed verevalumid.
Kuna üldjuhul need inimese nägemist ei mõjuta, jätavad paljud diabeetikud seetõttu arstile minemata, kuna verevalumi põhjust arvatakse nägevat mujal kui diabeedi tüsistustes. See aga annab esimeses staadiumis olevale haigusele ainult hoogu juurde.
Kuna veresoonte ummistus võib viia nende sulgumiseni, võib nn tupikusse jõudnud veri põhjustada silmasiseseid veritsusi, turseid ja uute ehk nn uudisveresoonte teket. Nii võivad õigel hetkel tähelepanuta jäänud sümptomid viia makulopaatia ehk kollatähni kahjustuse väljakujunemiseni, mis väljendub eeskätt nägemisteravuse muutumises. Haiguse viimases staadiumis ehk proliferatiivse retinopaatia korral võib nägemine olla juba tugevalt halvenenud ning viia isegi pimeduse tekkeni.
Ehkki diabeetiline retinopaatia on silmahaigus, mida pole võimalik välja ravida, õnnestub kaasaegse meditsiini toel selle progresseerumist ära hoida – selleks rakendatakse vastavalt haiguse staadiumile näiteks laserravi, silmasisest ravi või operatiivset ravi.
Siiski pole tegemist haigusega, mida poleks võimalik ennetada – kui diabeediravi on piisav ning glükeemiline kontroll hea, õnnestub paljudel juhtudel haigust ära hoida ning selle progresseerumist aeglustada.
Hallkae ei pruugi nägemist esialgu häirida
Kuigi hallkae ehk silmaläätse hägustumine puudutab peaasjalikult vanemaealisi, ütlevad erinevad uuringud, et diabeetikutel on suurem tõenäosus haiguse väljakujunemiseks just nooremas eas. Tegemist on samuti salakavala haigusega, kuna esimeses staadiumis hallkae ei pruugi nägemist esimese hooga kuidagi häirida – olukord, kus hallkae hakkab segama nägemist, võib välja kujuneda kuude või lausa aastatega.
Hallkae avastatakse tavaliselt regulaarse nägemiskontrolli käigus. Kui hallkae inimese nägemist ei sega, ei pruugi arst sellele kohe ka ravi rakendada. Sellegipoolest võib operatsioon olla vajalik juhtudel, kus prillid nägemisteravust ei paranda ning lääts on muutunud läbipaistmatuks – selleks eemaldatakse olemasolev silmalääts ja asendatakse see kunstläätsega.
Glaukoom on samuti salakaval haigus
Kolmas diabeetikute seas levinud silmahaigus on glaukoom ehk rohekae – haigus, mida rahvas tunneb sageli silmarõhuhaiguse nime all, kuid mis tegelikult viitab silma nägemisnärvi kahjustusele. Et diabeet mõjutab lisaks veresoontele ka närve, võib kõrgenenud silmarõhk seda silma ja aju ühendavat üliolulist närvi kahjustada.
Ka glaukoom ei pruugi endast esmapilgul üldse märku anda ning kui nägemishäire lõpuks välja lööb, on kahjustus reeglina juba üsna kaugele arenenud. Kuivõrd ravi kestab üldjuhul kogu ülejäänud elu, tagavad parima tulemuse juhtumid, kus haigus avastati varajases staadiumis ehk enne, kui kaebused üldse tekkida jõudsid. Vastasel juhul võib närvikahjustus viia täieliku pimeduseni.
Kuidas haigusi ennetada?
Et iga diabeedist tingitud silmahaiguse varajane avastamine on üliolulise tähtsusega tegur ning mängib rolli nii nägemisteravuse säilitamisel kui ka sobiva ravi valikul, on regulaarne silmakontroll üliolulise tähtsusega – seega peaks diabeetik regulaarselt ehk vähemalt korra aastas külastama nii perearsti kui ka silmaarsti, et nii silmas kui ka ülejäänud organismis asetleidvaid muutusi õigeaegselt avastada.
Ehkki kõrgenenud veresuhkur võib põhjustada ajutist udust või hägust nägemist, ei pruugi diabeetik esimese hooga silmahaigust üldse kahtlustadagi. Kuna silmahaigustel puuduvad sageli nägemisteravust mõjutavad sümptomid, tuleks arsti poole pöörduda esimesel võimalusel, kui nägemine on viimasel ajal halvenenud, esineb topeltnägemist, musti täppe vaateväljas, silmavalu või moonutatud nägemist.
Erinevate kaasuvate haiguste ennetamisel mängib kõige suuremat rolli igapäevane glükeemiline kontroll – kui diabeetikul õnnestub veresuhkrut hoida ettenähtud eesmärkvahemikus, väheneb märkimisväärselt ka erinevate kaasuvate tervisemurede ja haiguste väljakujunemise risk.
