Ehkki diabeedi puhul rõhutatakse sageli haigusega sõbraks saamise tähtsust, ei tohi sealjuures unustada, et tegemist on eluaegse ehk kroonilise haigusega, mis vajab igapäevast ravi ning mõtted ja tunded, mis selle tõdemusega kaasneda võivad, on igati inimlikud. Endokrinoloog dr Marju Pasti hinnangul on diabeediravi puhul kõige tähtsam järjepidevus, mis sõltub eelkõige patsiendist ja tema kohusetundest.
Ravi peab olema järjepidev ja süsteemne
Dr Pasti sõnul tuleb teadvustada, et diabeet on krooniline haigus, mis tähendab eluaegset lisakoormust – tahab inimene seda või mitte. “Diabeediravi ei ole kindlasti selline võimalus, et kui tahan, siis võtan ravimeid, ja kui ei taha, siis mitte – ravi peab olema järjepidev ja süsteemne, kuna vastasel juhul on tüsistused väga kiired tekkima,” sõnas ta.
Siiski võib ravisoostumus eluetapiti veidi erineda: kui laste puhul sõltub raviplaani järgimine lapsevanema panusest, siis üleminekuiga võib tuua kaasa esimesed raskused. “Teismelistel tekivad uued mõtted ja ideed ning seetõttu on neil raske joonel püsida. Seega on lastega teinekord isegi lihtsam kui teismelistega, kes kipuvad raviplaani sageli muutma või eirama, kuna protest on kiire tekkima.”
| Mis on mis? |
| Ravisoostumus on patsiendi nõusolek ettekirjutatud raviga ning tahe ettekirjutusi täita. Ravisoostumust väljendatakse protsendina, mille ulatuses tegutseb patsient kooskõlas ravirežiimiga (ravimite manustamine, dieedi järgimine, elustiilimuudatuste läbiviimine), mis on saavutatud patsiendi ja tervishoiutöötaja vahelise konsensuse tulemusena.
Ravijärgimus näitab patsiendi nõustumist määratud raviga. Üldjuhul peetakse ravi järgivaks sellist patsienti, kes on tarvitanud vähemalt 80% ettenähtud ravimist. Seega on ravisoostumus ja ravijärgimus omavahel tihedalt seotud, mistap käsitletakse neid sageli ka samatähenduslikena. Raviplaani järgimine on diabeediravis ülioluline. I tüübi diabeetikute raviks on insuliin ning insuliini süstitakse 4–8 korda ööpäeva jooksul, vastavalt kindlale raviplaanile. Insuliini süstimata jätmine on eluohtlik. II tüübi diabeetikud kasutavad raviks nii tablettravi kui ka süstitavaid ravimeid. |
Küll aga esineb iga diabeetiku ravis nii häid kui halvemaid perioode, sõltumata vanusest. “Ma arvan, et kõik diabeetikud elavad haiguse jooksul läbi halvemaid perioode, kus on palju negatiivset, vastuvõitlelist ja ka eitamist – iga kroonilise ravi puhul on sellised etapid olemas, nii ka diabeedi puhul. Kui paljude inimeste puhul ei pruugi need rasked etapid raviplaani järgimises väljenduda, siis on ka neid, kelle puhul on muutused palju nähtavamad ja tekitavad probleeme,” kirjeldas ta.
Seetõttu võib diabeedi puhul täheldada haigustüdimust. “Kui inimene on pikalt ravi saanud, siis võivad mõistagi tekkida tüdimusega seotud tunded nagu viitsimatus, trots või tahtmise puudumine. Seetõttu on haigustüdimusega keeruline hakkama saada, kuna alternatiivset ravi diabeedile ju pole ning raviplaani tuleb kindlasti järgida, et elus püsida,” nentis endokrinoloog.
Et vaimse tervise mured on vahel väga kiired tekkima, soovitab ta pöörduda esmajoones vaimse tervise spetsialisti poole, rääkida lähedaste või raviarstiga. “Arstil ja diabeediõel on raskete aegade ületamises kindlasti väga tähtis roll,” lisas ta.
Iga patsient on erinev
Mõistagi võib küsimusi tekitada olukord, kus ravi tuleb muuta või intensiivistada. Siin näeb dr Past kindlat sihtgruppi, kellel on raske uue raviga hakkama saada. “Kui algusest peale süsteravi peal olevatel inimestel ei ole teist võimalust kui insuliini manustada, siis kõige raskem näib olevat inimestel, kes olid alguses tablettravi peal, kuid siis määratakse hoopis süsteravi, kuna arvatakse, et insuliin tähendab midagi väga halba,” kirjeldas ta.
Et diabeetikuid on sageli raske süsteravile saada, sõltub siin väga palju ravimeeskonna vilumusest ja sõnaseadmisoskusest. “Õnneks on süstevahendid läinud järjest paremaks ja mugavamaks, tänu millele möödub hirm süsteravi ees siiski väga kiiresti, kuna saadakse aru, et tegelikult polegi see nii hull, kui esialgu paistis.”
Insuliini ei pea kartma
Kõige kohusetundlikumalt suhtuvad raviplaani muutustesse inimesed, kes on saanud ravi juba pikka aega, mistõttu ei ole muutus nende jaoks nii drastiline kui nende jaoks, kelle puhul toimub mõni suurem raviplaani muudatus. “Kui raviplaani tuleb vaid üks tablett juurde, on patsient reeglina arusaav ja kohusetundlikum, kuna suures pildis ei tähenda see nii suurt muutust ning raviga ollakse juba harjunud. Keerulisem on tõepoolest patsientidega, kes süstimist pelgavad ja peavad insuliini ohtlikuks,” sõnas ta.
Kõige väljakutsuvam on tegeleda patsientidega, kelle jaoks tundub diabeediravi juba eos midagi ületamatult keerulist. “Kui inimene on otsustanud, et ravi on tema jaoks keeruline, siis on teda väga keeruline ümber veenda. Siin sõltub palju raviarsti ja diabeediõe vilumusest, kuna raviplaani selgekstegemine võib nõuda aega ja oskusi.”
Samas on vaja teraselt jälgida ka eakaid patsiente. “Vanemas eas patsientidel, kellel võib esineda mäluhäireid, on vaja kindlasti silma peal hoida, kuna võib tekkida oht, et ravimeid võetakse valesti või unustatakse ära, et seda pole tehtud. Siin on väga suur panus patsiendi lähikondlastel ehk tugigrupil,” möönis ta.
Arst ja patsient peavad töötama koostöös
Ehkki võib juhtuda, et patsiendil on töötav raviskeem olemas, võib diabeedi puhul olla tarvis seda pisut muuta, näiteks ravi intensiivistada. Dr Pasti sõnul sõltub siin palju ka arsti usinusest ja vastutustundest.
“Patsiendil võib raviskeem olemas olla, kuid kui ta pikendab lihtsalt retsepti ega jõua arsti vastuvõtule olukorras, kus ravi oleks tegelikult vaja muuta, siis see on kindlasti juhtum, mida annaks vältida. Samuti on paraku näha, et diabeetikud kaovad sageli ise arsti vaateväljast ega soovi vastuvõtule tulla. Seega on väga tähtis, et ka diabeetik oleks oma ravi suhtes uudishimulik ja proaktiivne ega jätaks muutusi kahe silma vahele,” rääkis ta.
| Kui tihti peaks diabeetik pöörduma arsti poole? |
| Iga 2. tüüpi diabeetik peaks tegema vereanalüüsid vähemalt 2 korda aastas – seda isegi siis, kui kodus mõõdetud veresuhkrud tunduvad olevat korras. Vajadusel järgneb arsti visiit, et korrigeerida ravi. Sellisel juhul saab varakult õige raviga ära hoida varjatud kõrgest veresuhkrust tingitud tüsistusi. Kõrge veresuhkur ise teatud piirini endast enesetunde muutusena kahjuks märku ei anna.
Regulaarne arstiga konsulteerimine võimaldab mitte ainult ravi intensiivistada, vaid ka vajadusel raviskeemi lihtsustada. Seega räägi oma raviarstiga ka siis, kui ravi järgimine on muutunud probleemiks. |
Diabeedialane teavitustöö on väga oluline, kuna aitab levinud müüte murda. “On väga tähtis, et lähedalseisvad inimesed teaksid, mis haigus see diabeet on ning milline näeb välja ravi. Olgu see naaber, töökaaslane, pereliikmed ja lapsed – diabeediga arvestamine on möödapääsmatu ja vajalik, kuna see moodustab siiski suure osa diabeetiku igapäevast,” tõdes dr Past.
