Eestis on ligi 800 peret, kus vanemad ärkavad igal hommikul teadmisega, et last ootab jälle ees päev täis süste ja mõõtmisi. Nende lapsed põevad esimese tüübi diabeeti ehk rasket haigust, millega koolieelik üksi hakkama ei saa. 

TÜ Kliinikumi endokrinoloog Aleksandr Peet ja MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu üks asutajatest, ühingu juhataja ja kogemusnõustaja Kristi Peegel rääkisid Geeniusele, mida kujutab elu diabeetikust lapsega ja kuidas neid lapsi aidata. 

Lapsepõlv kuni kümne süstiga päevas

Kuna diabeediga lapse kõhunääre ei ole võimeline insuliini tootma, siis tuleb talle ööpäevas kuni kaks korda spetsiaalse pen-süstlaga baasinsuliini süstida. “Toidukordade eel peab mõõtma glükomeetriga veresuhkru taset ning süstima kiiretoimelist insuliini, mille ülesandeks on kompenseerida söögist tingitud veresuhkru tõus,” selgitas Peet.

Lisaks võivad lapsed vajada täiendavaid kiirelt toimivaid insuliinidoose — see kõik tähendab umbes kümmet nõelatorget päevas. “Insuliini pumpravi kasutajatel on baasinsuliini kogused ette programmeeritud, kuid enne iga söögikorda tuleb insuliini siiski manustada. Seda siiski nupuvajutuse abil, mitte süstina,” rääkis Peet. Pidev glükoosimonitooring võimaldab veresuhkru taset jälgida ka väiksema sõrmetorke mõõtmiste arvuga.

“Kuna veresuhkur muutub päeva jooksul palju, näiteks on erinev mõju liikumisel ja ühe koha peal istumisel, vajavad lapsed täiskasvanu abi, et tulla toime veresuhkru kõikumistega,” rääkis Peegel. 

Nüüd tulebki appi täiskasvanu, et mõõta lapse veresuhkru taset, see tähendab sõrmeotsa väikese augu tegemist ja sensorilt veresuhkru väärtuse vaatamisel saadud tulemuse mõtestamist. Näiteks seda, kas laps vajab vajab kiiret toidulisa, kui veresuhkur pärast liikumist langeb, või lisainsuliini, kui veresuhkur liiga kõrge on. 

“Kindlasti peaks aitama last ka sobiva toidukoguse kaalumisel/mõõtmisel ja toidus olevate süsivesikute arvestamisel,” märkis Peegel. Lastearst Peet lisas, et vanem peab omandama nii praktilised oskused kui ka õppima diabeediravi teooriat, et selle kõigega toime tulla.  

Diagnoosi saanud lapsed ja nende vanemad viiakse tavaliselt kuni neljaks päevaks haiglasse, kus meedikud neid õpetavad. “Suuremad lapsed saavad mõnede toimingutega ka ise hakkama, kuid siiski vastutab vanem lapse haiguse kontrolli all hoidmise eest,” sõnas Peet.  

Vanemad ei ole siiski üksi

Kuna keerulised raviprotseduurid ja nendega seotud otsused ei ole lapsele siiski eakohased, siis on loodud Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu Diabeedikool, mis tegutseb 2012. aastast ka lasteaedades ja koolides. Nõustamisi ja koolitusi saab ka personal, kes diabeeti põdeva lapsega kokku puutub. 

Koolitused on kogemusnõustaja Kristi Peegli sõnul umbes pooltes haridusasutustes väga oodatud ning vaid ligi kümme protsenti ei taha diabeeti põdevast lapsest oma asutuses midagi kuulda. “Õnneks siiski on nii, et peale koolitust saavad nii lasteaiad kui koolid diabeeti põdeva lapse abistamisega kenasti hakkama,” tõdes ta. Ehk see ei ole ületamatu raskus, kui avada oma süda ja on olemas soov aidata.

“Õpetame koos lapse perega selgeks kõik vajalikud oskused,” sõnas Peegel. Kui lasteaiarühmas on diabeeti põdev laps ainus erivajadusega laps, siis saab rühma personal lapse aitamisega hakkama. Kui rühmas on aga juba rohkem erivajadusega lapsi, tasuks kaaluda tugiisiku kaasamist. 

Aga mida teha siis, kui laps kardab süsti?

Diabeeti põdevat last peab toetama ka emotsionaalselt. Peet tõi näiteks, et levinud probleemideks on nõelahirm, kartus madalate veresuhkru väärtuste ees ning tüdimus haigusega kaasnevatest kohustustest.

Pole saladus, et raske kroonilise haigusega kaasnevad sageli ka vaimse tervise häired, mistõttu võivad lapsed vajada professionaalset abi. Ja veel, tihti ei osata arvata, et tuge ja mõistmist vajavad ka diabeediga elava lapse hooldajad. “Kindlasti on lubamatu, et näiteks lasteaias on vaid üks inimene, kes diabeeti põdevat last aidata oskab ja tahab,” rõhutas Peegel. 

Kui see inimene jääb haigeks, siis diabeeti põdeva lapse võrdse kohtlemise seisukohalt ei ole aktsepteeritav, et diabeedilaps ei saa seetõttu teistega koos lasteaeda või ekskursioonile minna. Diabeeti põdevat last peab oskama aidata rohkem kui üks inimene. Selles osas avaldas hiljuti oma seisukoha ka õiguskantsler Ülle Madise. 

Haridusministeeriumi,  Tervise Arengu Instituudi ja Diabeedikooli koostöös valmis hiljuti silmi avav lühivideo, mida saab vaadata SIIT.