Ehkki tänapäeval kasutatakse veresuhkru mõõtmiseks ja monitoorimiseks erinevaid tehnoloogilisi abivahendeid, koolitatakse Eestis ka hüpokoeri ehk diabeedi abikoeri, kelle ülesandeks on anda omanikule märku veresuhkru taseme muutusest.

Üheks selliseks tubliks abiliseks on 7-aastane Aki, kelle omaniku Maria Kuhi sõnul on neljakäpaline sõber tema jaoks palju enamat kui lihtsalt eeskujulik abimees.

Diagnoos tuli perele ootamatult

Marial avastati diabeet 8 aastat tagasi, mil ta tundis igapäevaselt suurt väsimust ja janu ning halb enesetunne hakkas järjest rohkem rutiinset igapäevaelu segama.

“Jäin koolitundides pidevalt tukkuma, ei jaksanud trennides maksimaalselt kaasa teha ning jõin liitrite kaupa vett, kuna joogijanu oli nii suur,” meenutab ta.

Et ka Maria vanavanematel on diagnoositud diabeet, mõõdeti veresuhkru taset esimest korda just nende juures kodus külas viibides, et kindel olla.

“Veresuhkru tase ei olnud siis küll kriitiliselt kõrge, aga kuna mu ema on arst, siis temal läks selle peale siiski peas häirekell tööle.” Haiglasse mindi kontrolli juba sama päeva õhtul ning sinna jõudes oli Maria veresuhkru tase tõusnud 30-le.

“Ema pani mu arstide tuppa istuma ja andis teada, et mul on 1. tüüpi diabeet,” räägib ta.

Endokrinoloogi ja diabeediõe visiidi järel hakkaski keskkoolitüdruk saama insuliini süsteravi. “See oli minu jaoks küllaltki šokeeriv, seda enam, et ma pidin süsti hakkama tegema umbes viis korda päevas,” mäletab ta. Ka esimesed nädalad olid Maria jaoks siiski üsna rasked, kuna pidev näljatunne segas igapäevaelu.

“Tahtsin kõik ära süüa, mida ma vähegi nägin ja kätte sain. Aga kuna režiim oli alguses väga range ning väga hoolikalt jälgiti süsivesikute osakaalu, siis tekkiski tunne, nagu veresuhkur oleks kogu aeg väga madal: süda kloppis ja käed-jalad olid nõrgad.”

Majja tuli uus pereliige Aki

Et Maria ja tema ema on olnud suured koerasõbrad terve elu, sündis 7 aastat tagasi ka otsus, et majja peab tulema uus pereliige. “Kuna mul olid kroonilised valud erinevate diagnooside tõttu, mis diabeediga kaasnesid, kujunes mul välja depressioon.

Ka haigusväsimus oli aasta pärast diagnoosi saamist suur. Otsustasime, et võtame koera ja võin öelda, et see oli kindlasti parim otsus, mis me tegime,” kinnitab ta.

Otsus langes kuldse retriiveri kasuks, kelle nimeks sai Aki. Ehkki kutsikast ei pidanud esialgu diabeedi abikoera saama – Maria polnud sellest varasemalt üldse kuulnudki –, sattus ta pool aastat pärast koera majjatulekut juhuslikult Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu korraldatud konverentsile.

“Seal esitleti esimest korda Eestis hüpokoerte teemat: tol hetkel treeniti üht koera Soomes, kellest saigi esimene Eesti hüpokoer. Soomlaste oskused ja teadmised sooviti siis ka Eestisse tuua eesmärgiga hakata siin esimesi hüpokoeri koolitama.”

Maria jaoks tundus hüpokoerte teema väga huvitav, seda enam, et Kati Ernits, kes Eestis hüpokoerte koolitusi tänaseni läbi viib, oli talle juba varasemalt tuttav. “Kuna käisin Kati koertekoolis Akiga ka baaskursusel, siis olin väga õnnelik, et tegemist on treeneriga, keda ma juba teadsin,” lisab ta. Nii võiski treenimine alata.

Läbida tuli kaks eksamit ja atesteerimine

Akist ja Mariast saidki hüpokoerte koolituse kõige esimese lennu liikmed. Aktiivne ja süsteemne treening kestis ühtekokku aasta.

“Selle aja jooksul tuli käia kohapeal, saata videoid, teha erinevaid harjutusi ja palju muud. Sellele järgnes hüpokoera eksam ehk lõhnaeksam ja kuulekuse eksam, kus koer peab teatud ülesandeid läbima,” meenutab omanik.

Samuti järgnes eksamile ka atesteerimise aeg, kus omanikul tuleb poole aasta jooksul täita vastavat päevikut. “Üles tuli märkida kõik markeerimised, olgu selleks kõrge või madal veresuhkru tase. Kui üle 90% markeerimistest on õiged, on atesteerimise periood läbitud.”

Aki toidumotivatsioon on Maria sõnul väga kõrge ning seetõttu õppis ta kiiresti. “Aki elab, et süüa – seega oli tema treenimine väga lihtne, kuna ta on valmis toidu nimel pingutama,” naerab ta.

“Ent kuna ta ei soovi ühtegi liigset liigutust teha, siis on tal ka oskus leida viis, kuidas süsteemi “häkkida”, see enda kasuks tööle panna ning elu mugavamaks teha.”

Kui Maria veresuhkru tase on liiga kõrge või madal, on Aki treenitud omaniku kätt nügima. “Päriselus ei kasuta ta seda markeeringut kuigi tihti – esimeseks märguandeks on see, et ta vaatab mind ning hakkab häälekalt jorisema.”

Ehkki Maria saab koera kehakeelest ja häälest aru, ei tohi talle siiski maiust anda enne, kui koer on teinud õige markeeringu. “Ta võib tükk aega häälitseda, aga kui ta end kokku ei võta ja õiget liigutust ei tee, siis pasteeti ei saa,” ütleb ta.

Hommikuti on Aki nagu terav pliiats, hilisõhtuti veidi nürim

Veresuhkrut markeerib Aki Marial juba viis aastat, ent nagu elusolendil ikka, tuleb aeg-ajalt ka vigu sisse. “Ta markeerib paremini varahommikuti, kuna koera jaoks pole probleem kell viis hommikul üles tõusta. Samas hilisõhtuti on ta kehvem markeerija, kuna siis ta juba magab väga sügavalt,” kirjeldab ta.

Samuti võis Aki käitumises muutust märgata, kui Maria kolis kevadel vanemate juurest elukaaslasega kokku uude koju.

“Kuna pool diivanit kuulub põhimõtteliselt Akile, talle meeldib seal magada ning ta saab öösel ringi liikuda terves korteris, ei tule ta magamistuppa nii suure tõenäosusega veresuhkru taseme muutust markeerima, kuna lõhn ei levi temani. Sama kehtib ka talviti, kus mul on palju riideid seljas ning ta ei pruugi vajalikku lõhna nii hästi tunda.”

Õues annab Aki veresuhkru taseme muutusest märku veidi teisiti. “Ta jääb seisma ja keeldub edasi liikumast, vaatab mulle sügavalt silma, teeb häält ja tuleb alles siis mind nügima,” kinnitab omanik.

Vajadusel äratab Aki kõik teised üles või viskab omanikku mahlaga

Et Aki on Eesti mõistes staažikas hüpokoer, on viie aasta jooksul ette tulnud ka naljakaid ja erikummalisi juhtumeid.

“Minu lemmikud on kindlasti need juhtumid, kus ta on pidanud kellegi teise üles äratama, sest mina magan nii sügavalt ja ei pane tema jorisemist tähele. Kuna mul on hüpoglükeemia, on uni nii sügav, et teinekord ei pruugi teda kuulda, ning siis on ta veresuhkru taseme muutusest teada andnud minu emale või elukaaslasele,” räägib ta.

Siiski on kõige naljakamaks juhtumiks Maria sõnul juhtum, kus uni oli nõnda magus, et naine ajas unesegasena koera voodi kõrvalt minema. “Kuna ta on treenitud ka mahla ja glükomeetri minule tooma, siis ta läks ja võttis kõrremahla, lasi selle minu näo kohal lahti ja keeras õndsalt magama tagasi,” naerab koeraomanik.

Palju rohkemat kui lihtsalt hüpokoer

Et diabeedi abikoer pole Eesti seaduste järgi ametlikult veel abikoera staatuses, keda on erinevatesse asutustesse lubatud tuua, ei saa Maria neljajalgset sõpra päris igale poole endaga võtta.

“Marsruuttaksodesse koeri näiteks ei lubata, aga rongi ja pikamaabussiga olen temaga ikka sõitnud ning alati üle küsinud, kas võin ta kaasa võtta või mitte,” kinnitab ta.

Sellegipoolest tuleb lähtuda koerast endast, mistõttu üritab ta alati läbi mõelda, et Akil oleks hea ja mugav kaasas olla. “Ma mõtlen alati, kas Akil oleks seal hea ning kui väga mul on ikkagi vaja, et ta sel hetkel minuga kaasas oleks. Aki abi on hindamatu paaritunnisel jalutuskäigul looduses, aga 15-minutilise poeskäigu saan teha ka ilma temata. Samas käib ta minuga kaasas näiteks psühholoogi visiitidel.” 

Kuna hiljuti otsustas Haigekassa kompenseerida 90% täiskasvanute glükoosisensori maksumusest, vähendab ka selle kasutamine Maria sõnul ka Aki “töökoormust”.

Siiski pole ka uuenduslikud sensorid alati täpsed ning võivad aeg-ajalt nn valetada. “On väga palju juhtumeid, kus koer saab sensorist palju kiiremini aru, et veresuhkur parasjagu langeb või tõuseb. Koer võib kiire tõusu või languse väga palju kiiremini ära tabada kui sensor,” ütleb ta.

Seega ei saa ükski tehnoloogiline abivahend selle vastu, mida tähendab koera lähedus ja kohalolu, olgu ta töötav hüpokoer või mitte. Aki on omaniku sõnul palju rohkemat kui lihtsalt hüpokoer.

“See, et ta minu veresuhkrut markeerib, on üks asi, aga ta hoiab mind liikumas, tekitab mulle kindla rutiini ning annab mulle põhjuse, et üldse voodist välja tulla ja elada. Tema olemasolu on suur kingitus,” kinnitab Maria.