Organi siirdamine ehk transplantatsioon võib päästa või muuta inimese elu. Üks elundidoonor võib elundite, kudede ja rakkude annetamise kaudu anda “uue” elu kuni seitsmele inimesele ja aidata palju rohkemaid. Abisaajate hulk sõltub sellest, kas võimalikud doonorid on teinud vastava tahteavalduse (loe täpsemalt SIIT) või kui avaldust ei ole, siis kas perekonnad nõustuvad pärast lähedase surma tema elundeid ja kudesid annetama.

Kopsuarst dr Liina Viks selgitab intervjuus, missuguste kopsuhaiguste puhul võib abi olla kopsude siirdamisest, kas iga haige patsient pääseb siirdamisnimekirja ning missugused võivad olla tüsistused pärast uute kopsude saamist.  

Missugustel puhkudel kaalutakse ravimeetodina kopsude siirdamist?

Kopsude siirdamine on kaasaegne ravimeetod lõppstaadiumis kopsuhaiguste raviks neil, kellel puuduvad kliiniliselt olulised kaasuvad haigused (nt kasvajalised haigused). Samuti peab siirdamist ootav patsient olema taastumis- ehk rehabilitatsioonivõimeline. 

Tegemist on elupäästva operatsiooniga ehk seda tehakse kopsuhaiguste korral, mis on jõudnud oma lõppstaadiumisse ja teisi ravivõimalusi enam ei ole. Kopsude siirdamine on näidustatud siis, kui patsiendi oodatav eluiga on lühem, kui prognoositav siirdamise järgne eluiga. Sagedasemad kopsuhaigused, mis võivad viia kopsude siirdamiseni on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, alfa-antitrüpsiinpuudulikkus, interstitsiaalsed ehk kopsude sidekoe haigused (näiteks idiopaatiline kopsufibroos), idiopaatiline pulmonaalhüpertensioon, harvem tsüstiline fibroos, sarkoidoos.

Raske kopsuhaigus tähendab, et patsiendi oodatav eluiga on 50-protsendilise tõenäosusega alla 2–3 aasta, välja on kujunenud hingamispuudulikkus, mille kompenseerimiseks vajab patsient püsivalt lisahapnikravi või hingamist toetavat ventilaatorravi ning tema elukvaliteet transplantatsiooni järel tõenäoliselt paraneb. 

Mõnikord on siirdamist vajalik kaaluda ka ägeda haigestumise järel, kus kopsukude on saanud pöördumatult kahjustada näiteks mõne väga agressiivselt kulgenud infektsiooni järel. Nende inimeste kopsukoes on suured muutused, mis ei pöördu enam taastumisele ja mida ei õnnestu teiste ravimeetoditega suunata paranemisele.

Kas siirdamisnimekirja pääseb iga raske kopsuhaigusega patsient?

Kogu maailmas on kopsude siirdamiseks seatud ka tinglik vanusepiir, mis on kuni 65 eluaastat. Vanemad inimesed on juba hapramad ja enamasti on neil selleks ajaks ka rohkem kaasuvaid haiguseid. 

Siirdamist kaalutakse nende puhul, kes on ise koostöövalmis, kellel on olemas tugivõrgustik, puuduvad siirdamist takistavad kaasuvad haigused. Iga ravijuhu, kus on küsimuseks kopsude siirdamise vajadus, vaatab eraldi üle siirdamismeeskond, kes hindab siirdamise vajalikkust ja patsiendi sobilikkust selleks. Lõplik otsus tehakse pärast seda, kui patsiendile on haiglas tehtud põhjalikud uuringud. Protsess on seega ajaliselt pikk ja komplitseeritud. Ettevalmistus siirdamiseks on meeskonnatöö ja patsiendil on palju visiite arstide juurde ja uuringuteks haiglasse. Kui patsient on aktsepteeritud transplantatsioonikandidaadiks, siis ka uute kopsude ootamine võib võtta väga kaua aega (mitmeid kuid ja üle aastagi), kuni tekib sobiv doonororgan. Kogu selle aja on patsient ravimeeskonna regulaarsel jälgimisel. 

Mida saab patsient omaltpoolt teha, et siirdamisnimekirja pääseda? 

Kopsude siirdamise nimekirja pääseb patsient, kes hoolitseb oma tervise eest ja on koostöövalmis. Siirdamise nimekirja ei pääse, kui inimesel on tervist kahjustavad harjumused, nagu näiteks suitsetamine ja ta ei suuda neist loobuda. Samuti ei pääse siirdamise sõelale teiste sõltuvushäiretega (alkohol, narkootikumid). 

Siirdamist ei saa teha inimesele, kellel on aktiivne tõsine ravimata infektsioon (HIV, äge hepatiit, tuberkuloos), kasvajaline haigus, ravimata kardiovaskulaarsed haigused. Keeruliseks muudab asjad ka see, kui patsiendil on raske osteoporoos või tõsised vaimse tervise probleemid. 

Kuna tegemist on kogu keha oluliselt mõjutava lõikusega ja eriti oluline ning väljakutseterohke on operatsioonijärgne periood, peab transplantatsiooni kandidaat olema oma muu tervise osas võimalikult heas seisus. 

Kopsude siirdamisvajadusega patsient peab olema valmis end ka erinevate infektsioonide vastu vaktsineerima. Veel enam – end peavad vaktsineerima ka siirdamiskandidaadi lähedased nii transplantatsioonieelses kui ka operatsioonijärgses perioodis. Vaktsineerimine on ülioluline eeldus siirdamise kaalumiseks üldse. Seda ka teiste organite siirdamise puhul. 

Patsient, kes vajab suure tõenäosusega organsiirdamist, saab alustada tervist kahjustavate riskifaktorite lõpetamise ja vähendamisega, vaktsineerimistega, regulaarse arstliku kontrolliga. Samuti tuleb üle vaadata oma kodune elamine, et seal ei oleks niiskuskahjustust ja magamistoast kõrvaldada toataimed, mille muld on potentsiaalne hallitusseente kasvukoht. Ka töökoht tuleks sama pilguga üle vaadata, et veenduda, kas töökeskkond on puhas, kuiv ja niiskuskahjustuseta. 

Kui suur protsent siirdamistest õnnestub? 

Siinkohal on korrektsem rääkida elulemusest pärast siirdamislõikust. Operatsioon on üks lõik pikast keerulisest teekonnast. Ühe aasta elulemus Eestis on u 90 protsenti ja 5 aasta elulemus 63 protsenti. Maailmapraktika näidud on sarnased. 

Missugused võivad olla siirdamisega kaasnevad enamlevinud tüsistused?

Siirdamisjärgses perioodis võib ette tulla väga erinevaid tõsiseid probleeme. Suur grupp probleeme on seotud latentsete infektsioonidega, mis võivad pärast transplantatsiooni reaktiveeruda. Nende hulka kuulub ka näiteks tsütomegaloviiruse reaktivatsioon ehk ägenemine. 

Kui inimesel on varasemast olemas kokkupuude viirusega ja ta on selle läbi põdenud. Siirdamise järel on immuunsüsteem immuunsuprimeerivate ravimitega alla surutud, et hoida siirikut kehas sees. Nõrgestatud immuunsüsteemi korral võib viirus hakata uuesti paljunema ja põhjustada infektsiooni aktiveerumise ja anda infektsioonile iseloomulikke kaebuseid. 

Samuti on võimalik tuberkuloosi reaktivatisooni ja pneumotsüstise infektsioon. Näeme ka seeninfektsioonide tõusu. Latentsete infektsioonide reaktivatsiooni riskide tõttu saavad patsiendid vahetult enne operatsiooni ennetava ravina teatud ravimid ja profülaktilist ravi operatsiooni järel. Neid ravimeid on mitu ja ravi pikkused vastavalt patsiendile. Üldse peab kopsusiirikuga patsient võtma püsivalt paljusid erinevaid ravimeid terve ülejäänud elu.

Postoperatiivses perioodis on olulise tähelepanu all ka lõikusel tehtavad anastomoosid ja operatsioonihaav. Patsiendile tehakse regulaarselt bronhoskoopiaid, protseduure, millega vaadatakse hingamisteid seestpoolt, kontrollitakse infektsioonide osas ja anastomooside seisundit, hingamisteede läbitavust, võetakse analüüse. Samuti kontrollitakse operatsioonihaava paranemist ja selle seisu infektsioonide osas. Probleemiks on ka seeninfektsioonid, mis tekivad immuunsuprimeeritud inimestel kergemini ja vajavad ravi seenevastaste preparaatidega. 

Tekkida võib ka äge äratõukereaktsioon vahetus operatsioonijärgses perioodis ja pikemas perioodis kroonilise äratõuke osas. Äratõuke korral ei võta organism siirdatud organit omaks ja nii-öelda hülgab selle. Äratõuke hindamise osas on samuti vajalik kopsukoe proovide regulaarne võtmine.

Mis haigus on tsütomegaloviirus – missugused on sümptomid ja kuidas haigust ravitakse?

Tsütomegaloviirus kuulub herpesviiruste hulka ja on laialdase levikuga kogu maailmas. Väga suurel hulgal täiskasvanutest on tsütomegaloviiruse vastased antikehad positiivsed, see tähendab, et suur osa inimestest on infektsiooni kandjad. Viirus levib otsekontakti kaudu kokkupuutel kehavedelikega nagu veri, sülg, rinnapiim, uriin, sperma, emakakaelasekreet. Esmase haigestumise järel jääb viirus organismi alles latentsena (st vaikses inaktiivses olekus) ja võib reaktiveeruda immuunsüsteemi nõrgenedes. 

Transplantatsiooni järel, kui immuunsüsteem on ravimitega maha surutud, võib tsütomegaloviirus reaktiveeruda ja anda raskeid tüsistusi, nagu pneumoonia, retiniit, enteriit, gastriit, koliit, hepatiit või kogu keha haarav ehk dissemineerunud nakkus. Kehasekreete ja vedelikke uuritakse laboratoorselt, et kinnitada infektsioonile iseloomulike antikehade esinemist. Mahasurutud immuunsüsteemiga inimestel vajab viirusinfektsioon ravi viirusvastaste ravimitega. 

Normaalse immuunsüsteemiga inimesel nakatumine tsütomegaloviirusesse sageli mingeid sümptomeid ei põhjusta. Harva võib esineda palavikku, kurguvalu, lümfisõlmede suurenemist. 

Kuidas siirdamisjärgseid tüsistusi ennetada?

Ennetada tuleb haigestumisi ja vältida kokkupuudet infektsioonides olevate inimestega. Vältida rahvarohkeid kohti ja kui on vaja välja avalikku ruumi minna, siis kanda hingamisteede kaitseks maski nii, et nina ja suu on korralikult kaetud. Väga oluline on ka isiklik hügieen, käte pesemine. 

Ravimeid tuleb võtta regulaarselt, raviarsti kaasa antud raviskeemi alusel ning vaktsineerida end vastavalt juhistele. Tervisemurede tekkides peab kindlasti kontakteeruma oma raviarstiga. Loomulikult peab toit olema mitmekesine ja uni piisav, tähtis on ka regulaarne füsioteraapia ja igapäevane liikumine. 

C-ANPROM/EE/LIV/0001, 11/ 2023