Põletikulise soolehaiguse (IBD, inflammatory bowel disease) all mõeldakse eelkõige haavandilist koliiti ja Crohni tõbe. Tegemist on krooniliste haigustega, mis kulgevad korduvate ägenemiste ja remissioonidega ning mille korral tekib põletik sooleseinas. 

IBD-ga patsiente on Euroopas üle 3 miljoni ning üks haiguse ägenemisega kaasnev nähtus võib olla soolestiku talitluse häire, mis toob kaasa väga sagedase vajaduse käia WC-s – seda kas loomulike vajaduste rahuldamiseks või ka näiteks stoomikoti vahetamiseks. See omakorda tähendab, et kodust välja minek ei ole sugugi nii lihtne, kui näiteks tervel inimesel. See kas üldse ja kuhu saab minna, tuleb eelnevalt hoolega läbi mõelda, sest tualetti minemise soov võib tekkida järsku ja edasi lükata seda ei saa. Kahjuks ei ole sugugi mitte igal pool aga võimalik avalikku WC-sse minna kiiremas korras, tasuta ja/või ilma järjekorrata. 

Gastroenteroloog Karin Kull ütleb, et sageli võivad põletikulisele soolehaigusele viitavad kaebused enne õige diagnoosini jõudmist kesta nädalaid või kuid, mõnikord isegi aastaid. Teisalt tuleb ette ka olukordi, kus vaevused tekivad järsku ning kujunevad välja erakorralist meditsiinilist abi nõudvad olukorrad.

Ootamatud muutused soolestiku tegevuses viitavad vajadusele külastada arsti

Dr Kull selgitab, et haavandilise koliidi tüüpilisteks sümptomiteks on kõhulahtisus, vere- ja limaeritus pärasoolest, vahel ka kõhuvalu. Crohni tõvel aga kõhulahtisus, kõhuvalu ja kaalulangus. Mõlema haiguse korral võib lisanduda väsimus, isutus, iiveldus ja palavik. 

Samas tuleb meeles pidada, et mõlema haiguse kliiniline sümptomaatika sõltub ka haiguse ulatusest ja asukohast sooles, selle raskusastmest ning lisandunud tüsistustest. Kui haavandilise koliidi korral piirneb põletik sooleseinas limaskesta ja limaskestaaluse koega, siis Crohni tõve korral on tegemist sooleseina läbiva põletikuga ning see võib tüsistuda aheneniste tekkega sooleseinas või fistulite ehk uuriste tekkega soole eri osade vahel, soolest nahale või ümbritsevatesse elunditesse.

Mõlemad haigused avalduvad tavaliselt esimest korda 20.–40. eluaastates, kuid võivad mõnikord esmakordselt ilmneda ka lapseeas ja eakatel inimestel. Sageli on kaebused kestnud nädalaid või kuid, mõnikord isegi aastaid. Siiski tuleb ette ka olukordi, kus kaebused tekivad järsku ning kujunevad välja erakorralist meditsiinilist abi nõudvad olukorrad (näiteks tugev kõhuvalu, gaaside peetus või soole verejooks). 

Dr Kull märgib, et perearstile peaks pöörduma, kui tekivad muutused kõhutegevuses, mida patsient ei ole varem täheldanud (näiteks kõhulahtisus, veri roojas, palavik) ning mis ei ole seostatavad mingi kindla haiguse või sündmusega. 

Põletikulise soolehaiguse diagnoosimiseks on olemas kindlad kriteeriumid, diagnoosini jõutakse tavaliselt mitme analüüsi või uuringu tulemuste analüüsimisel ning teatud teiste haiguste välistamise teel. Kasutatakse erinevaid endoskoopilisi uuringuid koos koeproovide võtmisega ning ka visualiseerivaid uuringuid (näiteks kompuuteruuring, ultraheli).

Ravi on pikaajaline

Põletikulist soolehaigust ei ole võimalik välja ravida, ravi on pikaajaline ja selle eesmärk on soole limaskesta paranemise saavutamine, haiguse remissiooni säilitamine ning patsiendile võimalikult hea elukvaliteedi tagamine. 

Eestis on dr Kulli sõnul põletikulise soolehaiguse ravis võimalik kasutada kõiki ravimeid, mille on heaks kiitnud Euroopa Ravimiamet. Ravis kasutatakse 5-aminosalitsüülhappe preparaate (5-ASA), glükokortikosteroide, immunomodulaatoreid, bioloogilist ravi ning ka kirurgilist ravi. 

Viimase kahekümne aasta jooksul on ravis järjest enam kasutust leidnud bioloogiline ravi – ravi bioloogilist päritolu ainete ehk biomolekulidega, mis mõjutavad haiguste patogeneetilisi mehhanisme. On tõestatud, et bioloogilised ravimid indutseerivad esmast kliinilist ravivastust ja remissiooni teket koos kiire limaskesta paranemisega umbes 60%-l haigetest, aitavad vältida kortikosteroidide kasutamist ja parandavad elukvaliteeti.

Dr Kull nendib, et kuigi põletikulise soolehaiguse ravisse on viimastel aastatel lisandunud uusi ravimeid, tuleb ikkagi ette olukordi, kus võib tekkida vajadus kirurgiliseks raviks. Sel puhul võib tegemist olla patsiendi tervise seisukohalt erakorralise, operatsiooni vajava olukorraga või siis mõne haigusest tingitud tüsistuse kirurgilise raviga.

Vaata ka humoorikat, aga õpetlikku klippi sellest, mida võib WC külastamise soov tähendada põletikulist soolehaigust põdevale inimesele. 

C-ANPROM/EE/ENTY/0012

Juuni 2024