1954. aastal tehti esimene edukas elundisiirdamine. Selle eelduseks oli doonorlus: üks inimene annetas terve neeru, mida oli võimalik siirata teisele inimesele. Sellest alates on elundidoonorlus järjest edasi arenenud, see on üks 20. sajandi meditsiini- ja teadusarengu tippsaavutustest. Samal ajal käib edasi vaidlus nii elus- kui surnud doonorite eetiliste dilemmade üle. 

Doonori ja doonorluse mõiste tuleb ladinakeelsest sõnast donare, mis tähendab kingitust, annetamist, heategevust. See ongi doonorluse alus: vabatahtlik elundi-, koe- või rakkude loovutus, mille eesmärk on omakasupüüdmatult aidata, ehk isegi päästa kedagi.

Doonorlusena tunneme peamiselt veredoonorlust, kuid doonorluse mõiste alla mahuvad ka näiteks elundi-,  sperma- ja munaraku-, geeni- ning isegi juuksedoonorlus. Mõiste on lai, aga põhimõte on kõigil neil sama: doonor annetab vabatahtlikult midagi endast heategevusena. 

Eestis on viimasel ajal sõna “doonor” enim kasutusel Geenivaramu kontekstis. Geeniteaduse areng on tõstnud inimeste ootused meditsiiniliste võimaluste osas kõrgele: geenitestidest oodatakse nii sugupuuliini määramist, haiguse tekkeriski hindamist kui täppismeditsiini lahendusi haiguste ravimisel. See ei olegi vale: geenitestidega saabki teha nii üht kui teist.

Samas tuleb endale teadvustada, et geenitestid, mida saab veebipoest tellida ja ise kodus teha, on pigem “vaba aja veetmise viis” kui tõsine teadus. Geeniteste tehakse ja geeniandmeid kasutatakse muidugi ka haiguste diagnostikas ja prognoosimisel. Meditsiinilistel eesmärkidel tehtavad geenitestid on vähiriski testid, aga ka spetsiifilisemad vähigenoomi testid. Missugune vahe on geeni- ja genoomitestidel, loe siit.  

Geenidoonorluse lehel sõnab Lili Milani: “Suur tänu, et oled panustanud teaduse ja meditsiini arengusse, loovutades kõige kallimat, mis Sul on — verd ja selles sisalduvat infot.” Need on tänusõnad vabatahtliku annetuse eest teaduse arenguks.

Ka geenidoonori lepingu esimene punkt sõnastab: “Geenivaramu eesmärk on koguda teavet Eesti rahvastiku tervise ja pärilikkuse kohta ning luua ja täiendada selle põhjal andmetega andmekogu Geenivaramu. Geenivaramut võib kasutada üksnes teaduslikuks uurimistööks, geenidoonori haiguste uurimiseks ja raviks, rahva tervise uurimiseks ja statistilistel eesmärkidel.” See tähendab, et geenidoonoriks saamine Eestis ei tähenda inimese jaoks geenitesti, millest ta saab kindlasti teada oma sugupuu või võimalikud haigusriskid, vaid seda, et Geenivaramu on teadusasutus ja sinna annetatud geeniproovi kasutatakse valdavalt teaduseks. 

Ajusurmas doonori soovid

Ajusurm on seisund, kus inimese peaaju on talitluse tagasipöördumatult lõpetanud, aga samas toetatakse südametegevust ja hingamist kunstlikult aparaatide ning ravimite abil. See on seisund, millest inimene välja ei tule, ning sellel hetkel on võimalik kas tema enda tahteavalduse või lähedaste otsusega annetada tema elundeid doonorluseks. 

Ajusurmajärgseks elundidoonorluseks on Eestis võimalik teha ise tahtevaldus portaalis digilugu.ee. Selleks on vaja allkirjastada elundite loovutuse tahteavaldus, mida on samas võimalik igal hetkel ka tagasi võtta, kui peaksid ümber mõtlema.

Oma elundite kinkimine surmajärgselt on tõenäoliselt mõte, mida on raske lõpuni mõelda, isegi teades, et surnud inimest on võimatu kahjustada. Kuid saaja jaoks on see hindamatu väärtusega. Kes julgeb, määratleb oma soovi juba enne surma.

Alati tasub mõelda ennast keerulisse olukorda ning süveneda läbielanute mõtetesse. Statistika ütleb, et tõenäosus, et inimene sureb ajusurma, on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada elundi- või koesiirdamist. 

Järjest kasvab ka vajadus sperma- ja munarakudoonorite järele: viljatusravispetsialistide sõnul on eriti suur puudus spermadoonoritest, sest mehed olevat kehvemad annetajad kui naised. Perekondade võitlus viljatusega võib olla ekstreemselt valus ja traumaatiline.

Nii meeste kui naiste meditsiiniliste vaevuste kasv, samuti esmasünnitajate vanus on tõusuteel ja see muudab sperma- ja munarakudoonorluse järjest aktuaalsemaks ja vajalikumaks. Sperma- ja munarakudoonor saavad küll ka rahalise tasu, kuid see pole nii suur, et inimesed seda vaid raha pärast teeks: doonorid teevad hindamatu kingituse abivajajatele. Samuti on piiratud ühe doonori annetuste arv. 

Aga kuhu küpsis jäi? 

Vereloovutaja saab enne vereloovutust toonuse tõstmiseks küpsist ja mahla, kingituseks šokolaadigi või mõne bränditud verekeskuse reklaamtoote. Vereloovutus on siiski vabatahtlik, see tähendab tasustamata tegevus. Küpsis, šokolaad nagu ka reklaammeene ei ole kohustuslikud, vaid pigem tagasihoidlik tänuavaldus.

Tegelikud sõnumid, millega vereloovutajaid meelitada, on  “oled riigikaitsja”, “oled elupäästja” ja “veri good” — need on tõelised sütikud.  Tõeline sütik geenidoonoritele peaks olema võimalus panustada teadusesse. Võimalus midagi enda kohta teada saada on boonus ehk küpsis antud vereproovi eest.