Kilpnäärme üle- ja alatalitlust diagnoositakse sagedamini just naistel. Ehkki teadlikkus ja diagnoosimise võimalused on viimaste aastate jooksul paranenud, tõdeb Põhja-Eesti Regionaalhaigla endokrinoloog dr Anu Ambos, et kilpnäärme alatalitluse diagnoos võib eriti vanemaealistel aastaid hilineda ning hormonaalsed nihked avastatakse sageli täiesti juhuslikult. 

Enamasti naistel esinev terviseprobleem

Dr Anu Ambose sõnul on kilpnäärme ala- ja ületalitlus enamasti täiskasvanuea probleemid. Kuigi lapseeas esineb neid probleeme harva, sünnib igal aastal Eestis lapsi, kellel diagnoositakse kilpnäärme alatalitlus kohe sünnijärgselt. “Alatalitluse põhjuseks on sel juhul arengurike – kilpnäärme puudumine või vaegmoodustumine,” sõnas ta.

Kui ületalitluse puhul pole tuvastatud selget seost vanusega, siis alatalitluse puhul kinnitavad andmed, et seda esineb rohkem just eakamatel inimestel. Samuti on mõlemad talitlushäired sagedasem probleem just naiste seas: erinevus esinemissageduses naiste ja meeste vahel on lausa 7–10-kordne.

“Täpset põhjust, mis naistel üle- ja alatalitlust rohkem esineb, pole teada. Naistel lihtsalt esineb meestest sagedamini kilpnäärme talitlushäireid põhjustavaid haigusi – nii autoimmuunset kilpnäärmehaigust kui ka sõlmelisi muutusi kilpnäärmes,” selgitas ta.

Põhjuseid on erinevaid

Dr Ambose sõnul on kilpnäärme alatalitluse põhjuseks ülekaalukalt autoimmuunne türeoidiit ehk kilpnäärmepõletik. Kuigi maailmast pole päriselt kadunud joodivaegusest põhjustatud kilpnäärme alatalitlus, siis Eestis seda ei esine.

“Autoimmuunsest türeoidiidist põhjustatud kilpnäärme alatalitlus kujuneb välja pikema aja jooksul järk-järgult. Patsiendid sageli harjuvad tekkinud vaevustega ega võta neid tõsiselt või peavad vananemise kaasnähtudeks. Seepärast võib kilpnäärme alatalitluse diagnoos eriti vanemaealistel aastaid hilineda ja hormonaalsed nihked avastatakse sageli juhuslikult,” rääkis arst.

Kilpnäärme ületalitluse olulisemaid põhjuseid on kokku kolm: kõige sagedamini on põhjustajaks autoimmuunne kilpnäärmehaigus (difuusne toksiline struuma ehk Gravesi tõbi või autoimmuunne türeoidiit), üks või mitu ülemäärases koguses hormooni tootvat sõlmelist muutust kilpnäärmes ning kõige harvemini ravimitest põhjustatud kilpnäärme ületalitlus.

Endokrinoloogi sõnul võib juhtuda ka olukordi, kus alatalitlusest saab hoopis ületalitlus. “Vastupidisest oluliselt sagedamini esineb olukord, kus ületalitlusest saab ajapikku alatalitlus. See võib juhtuda difuusse toksilise struuma korral korduvate ägenemiste järel spontaanselt või radikaalse ravi – radiojoodravi või kilpnäärme eemaldamine operatsiooni teel – oodatud tulemusena,” selgitas arst.

Kilpnäärme sõlmelistest muutustest põhjustatud ületalitluse korral radiojoodravi enamasti alatalitlust ei põhjusta. “Kui aga peame kilpnäärme operatiivselt eemaldama, toob see kindlasti kaasa alatalitluse,” lisas ta.

Ületalitluse sümptomid võivad viia valele teele

Kuivõrd kilpnäärme ületalitlus on seotud kilpnäärme hormoonide liiaga ning alatalitlus vaegusega, on need vastandlikud ka haiguspildi osas. Kilpnäärme ületalitlus väljendub südametegevuse kiirenemises, rohkes higistamises, kuumatalumatuses, käte või kogu keha värisemises, kehakaalu languses, aga ka kõhulahtisuses, unehäiretes, ärevuses ja emotsionaalses labiilsuses.

Kuna kilpnäärmeprobleem puudutab sageli just naisi, võivad südamekloppimine, suurenenud higistamine ja emotsionaalne labiilsus juhatada patsiendi eksiteele: nimelt kiputakse sümptomeid sageli sassi ajama hoopis üleminekueaga. Kahe üksteisega sarnaneva seisundi puhul on dr Ambose sõnul üks oluline erinevus. “Kilpnäärme ületalitlusega võtab patsient kaalus alla, üleminekuiga kipub enamasti naistel kaalu juurde tooma. Seetõttu võiks iga üleminekueas naine üldise tervisekontrolli käigus ka kilpnäärme talitlust kontrollida.”

Kilpnäärme alatalitlust aetakse segi vananemisega

Kilpnäärme alatalitluse sümptomid on seevastu südametegevuse aeglustumine, naha kuivus, külmakartus, tursed, kehakaalu tõus, kalduvus kõhukinnisusele, unisus ja apaatia. Ka alatalitluse puhul võib diagnoos sarnasel põhjusel hilineda, kuna sümptomeid tõlgendatakse sageli lihtsalt ealiste iseärasustena.

“Kilpnäärme alatalitluse puhul esinevaid vaevusi aetakse vananemisele iseloomulike nähtudega segi väga sageli ja see on üks peamine põhjus diagnoosi hilinemisel. Kliinilise pildi alusel ongi üsna raske otsustada, sest kilpnäärme alatalitlus algab hiilivalt ja süveneb järk-järgult. Seepärast võiks soovitada eakatel, eriti kui lähisugulastel on esinenud kilpnäärme probleeme, igaks juhuks vähemalt korra kilpnäärme talitlust kontrollida. Seda saab teha perearst tavapärase tervisekontrolli käigus,” sõnas dr Ambos.

Ületalitluse puhul sõltub haiguspildi väljakujunemine paljuski ületalitluse põhjuseks olevast haigusest. “Difuusse toksilise struuma (autoimmuunse kilpnäärmehaiguse) korral tekivad ja süvenevad vaevused kiiresti, haigus on enamasti üsna äge ja sunnib kiirelt perearsti poole pöörduma,” rääkis endokrinoloog.

Eelpool nimetatud vaevustele lisaks võivad dr Ambose sõnul ületalitluse puhul tekkida ka nn silmasümptomid nagu pisaravoolus, silmade ümbruse turse, kõvakesta punetus, eksoftalm ehk punnsilmsus ja rasketel juhtudel kahelinägemine (nn topeltnägemine). “Kui ületalitluse põhjuseks on sõlmelised muutused (healoomulised kasvajad) kilpnäärmes, on haiguspilt palju leebem, kujuneb välja pikema aja jooksul ja endokriinset orbitopaatiat (kilpnäärmehaigusega kaasuvat silmahaigust) ei teki,” märkis ta.

Teadlikkus on paranenud

Mõistagi lähenetakse kilpnäärme üle- ja alatalitluse ravile erinevalt: kui kilpnäärme alatalitlus on enamasti pöördumatu ning vajab asendusravi sünteetilise kilpnäärmehormooniga, siis ületalitluse ravi sõltub seda põhjustanud haigusest. “Difuusse toksilise struuma puhul kasutame esimeste ägenemiste korral kilpnäärme hormoonide sünteesi blokeerivaid ravimeid. Ravimit võetakse kuni kilpnäärme talitlus normaliseerub,” sõnas ta.

Enamasti järgneb ägenemisele aastaid kestev remissiooni või vaibeperiood, kus kilpnäärme talitlus püsib normaalsena ja ravi vaja ei ole. “Kui seda perioodi ei saavutata, ägenemised on sagedased või süvenevad silmaprobleemid, tuleb järgmise ravivõimalusena kaaluda radiojoodravi või kilpnäärme eemaldamist operatsiooni teel.” Lõikusravi kasutatakse kilpnäärme ületalitlust põhjustavate haiguste korral siis, kui kilpnääre on oluliselt suurenenud või kui radiojoodravi on vastunäidustatud või ebaefektiivne.

Sõlmelistest muutustest tingitud kilpnäärme ületalitluse puhul on valikmeetodiks radiojoodravi. “Radiojoodravi põhineb asjaolul, et kilpnääre neelab aktiivselt endasse kogu organismi poolt omastatud joodi, et kasutada seda hormoonide sünteesiks. Mida aktiivsemalt rakud hormooni sünteesivad, seda aktiivsemalt nad ka joodi kasutavad.”

Kui joodi külge on liidetud radioaktiivne „sabake“, mis koos joodiga kilpnäärme rakku satub, saab rakk sellest väga lühikese lainepikkusega kiirgusest kahjustatud ja sureb. “Nii tabataksegi üksnes neid rakke, mis aktiivselt joodi endasse neelavad s.t. ülemääraselt hormooni toodavad ja teised rakud jäävad kahjustamata.”

Kuigi kilpnäärme üle- ja alatalitluse ravi pole viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud, on siiski tehtud edusamme, mis võimaldavad patsiendil täisväärtuslikku elu elada. “Paranenud on nii patsientide kui ka arstide teadlikkus kilpnäärmehaigustest ja diagnoosimise võimalused,” sõnas ta lõpetuseks.