Kuigi mõõdukas doosis stress kuulub inimese igapäevaelu juurde, jääb paljudel juhtudel vajaliku tähelepanuta hetk, mil selle kogus ületab taluvuse piiri. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask ütleb, et ehkki stressi maandamise „tööriistakast” on iga inimese puhul mõnevõrra erinev, leidub siiski ka universaalseid võtteid, millega ülemäärast stressi maandada.

Milliseks hindate eestlaste teadlikkust stressi mõjust tervisele: kas ülemäärast stressi osatakse järjest paremini maandada ja ära tunda või vajab teadlikkus ikka veel parandamist?

Üldine teadlikkus vaimse tervise teemadest on Eesti inimeste hulgas viimase kümnendi jooksul oluliselt paranenud ning häbimärgistatus vähenenud. Samuti on suurenenud arusaam stressi negatiivsetest mõjudest. Siiski peetakse stressi pahatihti ja õigustamatult psüühikahäireks ning seda püütakse ravida nagu haigust – tablettidega. Stress aga ei ole psüühikahäire, see on reaktsioon stressorile ning mõõdukates doosides on see elu loomulik osa. Positiivne stress hoiab meid tegusa ja erksana.

Mõnikord võib olukord olla vastupidine – stressi mõju eiratakse, jäetakse varajastele märkidele ülemäärasest stressist reageerimata ning liiga intensiivse või liiga kaua kestnud stressi mõju pannakse tähele alles siis, kui on tekkinud kehalise või vaimse tervise häired.

Stressi maandamiseks on mitmeid viise, kuid esmatähtis on igapäevane enesehool ehk vaimse tervise hügieen – hoolitsemine enda une, toitumise, liikumise ja suhete eest. Teadlikkuse tõstmine stressist, selle mõjudest ja maandamise viisidest ei saa kunagi „valmis“ – see on järjepidev protsess, regulaarne meeldetuletamine ja harjutamine, järeltulevate põlvkondade harimine.

Palju räägitakse sellest, et kiire elutempo ning maailmas toimuvate sündmuste tõttu on inimestel stressi järjest rohkem. Millal ja kuidas saab nn heast stressist ülemäärane või krooniline stress, kuidas seda ära tunda?

See on tõsi, et üldine pingeline olukord maailmas loob tugeva stressifooni kogu ühiskonnale ja sellest turvatunde vähenemisest oleme mõjutatud tahes-tahtmata kõik. Lisaks on COVID-19 pandeemia ja tööturu muutused toonud esile uusi stressiallikaid, nagu töökoormuse ja töökorralduse muutused, mis mõjutavad nii vaimset tervist kui ka heaolu. Eriti kannatasid COVID-19 perioodil ülemäärase stressi all noored ja nooremapoolsed täisealised inimesed. 

Heast stressist ehk mõnusast tegutsema motiveerivast pingest saab halb stress siis, kui keha ja vaim ei suuda stressireaktioonist n-ö puhkepause võtta. Kui pinge on intensiivne ja püsiv pikemat aega, uni on häiritud, liikumine ei paku lõõgastust ning me ei tunne end ärgates peaaegu mitte kunagi värske ja puhanuna, siis on ilmselt tegemist ülemäärase või kroonilise stressiga. Stressi nõiaringist välja murdmiseks oleks vaja pikemat puhkust ja stressi tekitajatest eemal viibimist.

Igaüks talub stressi mõnevõrra erinevalt: kas ja kuidas peaks igaüks enda stressi taluvusläve ise treenima?

Mingi osa stressitaluvusest on kaasasündinud ning mõnel inimesel on justkui anne võtta asju maru rahulikult, samas kui teise inimese elu mõjub kõrvalt vaadates nagu paanikakontor. Aga igaühel on oma murdepunkt ja ka kõige tugevamad meist peavad aeg-ajalt elus tõdema, et nende stressi taluvuse piir on tõsiselt proovile pandud. Mõnikord saame stressi taset oma elus reguleerida, doseerides kokkupuudet stressoritega. Teinekord aga ei ole võimalik stressoreid oma elust välja lülitada ning siis aitab stressiga toime tulla ärksa teadveloleku praktiseerimine, emotsioonide reguleerimine või stressi maandamine läbi kehalise tegevuse (nt trenn, aiatööd). 

Kui stressirohke olukord ei ole kohe üldse meie kontrolli all, sest mõned asjad elus lihtsalt juhtuvad meie tahtest ja soovidest sõltumatult, siis võib abi olla olukorra aktsepteerimisest („on nagu on“ suhtumine) ja sellele teistsuguse vaatenurga või tõlgenduse andmisest.

Miks on krooniline stress oht inimese tervisele? Kes (millises vanuses või eluetapis) on stressist sagedamini ohustatud ja miks?

Krooniline stress hoiab inimest pikema aja jooksul ebavajalikult pinges, nii kehaliselt kui vaimselt. Keha toodab pidevalt stressihormoone, pingutusele ei järgne puhkust. Inimene kui loom ei ole loodud pidevalt pingutama. Loomulik ja elupäästev stressreaktsioon on „võitle või põgene” (vahel ka „tardu”). Selline reageerimine ohtudele ehk stressoritele peab olema ajutise kestvusega, võitluse või põgenemise olukord looduse loomulikes tingimustes ei saa kesta järjepanu pikka aega.

Krooniline stress on hea kasvulava mitmetele vaimse tervise probleemidele (nt depressioon, ärevus), aga ka kehalistele haigustele (nt südame-veresoonkonna haigused). Uuringud näitavad, et teistest sagedamini kogevad ülemäärast stressi noored ja nooremapoolsed täiskasvanud. Seda võib seostada noorte väiksema elukogemusega ning nooremapoolsete täiskasvanute nõudlike samaaegselt esinevate rollitäitmistega (paarisuhte loomine, karjäär, töö- ja pereelu ühitamine, laste eest hoolitsemine).

Sageli ei pruugi kiire elutempo ja pingega harjunud inimene aru saada, et teda vaevab ülemäärane stress. Kuidas saavad lähedased aidata, kui märkavad sõbra või pereliikme üleliigset stressi?

Ülemäärast stressi oma lähedase juures märgata ei olegi alati nii lihtne, sest see seisund kujuneb enamasti välja järk-järgult, justkui hiilib ligi ja võtab oma salakavalasse haardesse nii inimese enda kui ka tema lähedased. Siiski võib varajaste märkidena välja tuua muutused unemustris ja söögiisus, pideva väsimustunde, muretsemise ja närvilisuse, liigse meediatarbimise (telekas, nutitelefon), huvi kaotuse oma tavapäraste meeldivate tegevuste vastu, sotsiaalsete kontaktide vältimise, ainete liigtarvitamise. Ka valude üle kurtmine (peavalu, seljavalu, lihaspinged) viitab enamasti ülemäärasele stressile ja mitte tõsisemale haigusele.

Lähedast aidata soovides oleks vaja talle hinnanguvabalt peegeldada, millist muutust tema käitumises ja meeleolus olete märganud, ning väljendada siirast muret tema muutunud seisundi pärast. Kui stressis inimene oma seisundit adekvaatselt ja kriitiliselt mõistab, siis on võimalik talle vajalikku abi soovitada.

Mida ülemäärase stressi korral ette võtta: kuidas stressi maandada, mida ette võtta?

Igal inimesel on soovitatav kokku panna oma isiklik „tööriistakast“ nendest tegevustest, mis teda stressirohkes olukorras aitavad. Nende tegevuste nimekiri tuleks läbi mõelda ja kirja panna rahulikel aegadel, sest stressirohkes olukorras kipuvad kõige elementaarsemadki eneseabivõtted justkui ununema. Inimesed on erinevad: mõnele mõjub lõõgastavalt aias või köögis askeldamine, teisele saunas või vannis vedelemine. Mõni vajab stressiolukorra leevendamiseks rohkem suhtlust sõpradega, teine soovib vaikust ja üksiolemist.

Siiski on mõned universaalsed soovitused, mida on kõigil kasulik meeles pidada.