Uuringute põhjal moodustavad ligikaudu 80% perearsti poole pöördumistest just valuga seotud kaebused. Samuti on järjest tõusmas kroonilise valu käes kannatavate patsientide arv. Need haiged ringlevad erinevate arstide vastuvõttudel ja vaid osa neist satub viimases hädas valuarstide vastuvõtule. Miks ei tohi valu kannatada ning kuidas valu tänapäeval ravitakse, räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloog dr Pille Sillaste.
Pidev valu koormab organismi
Ehkki rahvatarkuse järgi elab kaua just see, kes kõvasti kannatab, mõjub kroonilise valu käes kannatamine inimese organismile laastavalt. “Kui inimene kannatab valu, tähendab see organismi jaoks pidevat stressireaktsiooni: see tähendab, et neerupealistes toodetakse pidevalt nn stressihormooni, mis omakorda tõstab inimese vererõhku, pulsisagedust ja veresuhkrut. Samuti on stressi all kannatav organism nõrgestatud ning seetõttu vastuvõtlikum külmetus- ja viirushaigustele. Valu tõttu on organism justkui nagu pidevas põlemises ning seetõttu on väga oluline, et sellele abi otsitaks,” kirjeldas dr Sillaste.
Paljudele valu käes kannatavatele patsientidele tuleb endiselt üllatusena, et suuremate haiglate juures tegutsevad just valule ja selle leevendamisele spetsialiseerunud valukabinetid, kus patsiente võtavad vastu valule spetsialiseerunud inimesed. Vastuvõtule võivad pöörduda kõik kroonilise valuga patsiendid, sealhulgas vähihaiged. Valuravi kabineti vastuvõtu jaoks on vajalik arsti saatekiri.
Kuigi krooniliseks valuks loetakse valu, mis on inimesel kestnud üle kolme kuu, jõuavad patsiendid dr Sillaste sõnul valukabinetti alles siis, kui valu on kestnud juba palju pikemalt. “Väga paljudel inimestel esineb krooniline seljavalu või radikuliit, aga on ka fibromüalgiat, kus pole täpsemalt teada, miks inimesel teatud punktid kehal valutavad,” tõi ta erinevaid näiteid. Paljusid inimesi sageli tülitava peavalu korral suunatakse patsient reeglina aga peavalu leevendamisele spetsialiseerunud neuroloogi vastuvõtule.
Sageli tuleb valukabinetis tegeleda ka traumajärgse valu, liigesvalu või kolmiknärvi neuralgiaga. Seejuures on kõige olulisemaks ülesandeks leida ravi, mis sobiks konkreetsele patsiendile kõige paremini. “Meie kabinetis püüavad arstid leida ja välja timmida sobiva ravimiskeemi konkreetsele patsiendile,” kirjeldas dr Sillaste.
Valu pole nõrkuse märk
Eestlaste teadlikkus valu ja selle tõhusa leevendamise osas on nagu kahe teraga mõõk – kuigi nooremad inimesed on kahtlemata teadlikumad ning ei soovi valu kannatada, siis keskealiste ja vanemate inimestega on olukord märksa komplekssem. Nimelt kardetakse sageli, et valu üle kurtmine tähendab hädaldamist või nõrkuse näitamist. “Valu üle kurtmist häbenetakse vanemaealiste seas väga palju ning ka valuvaigisteid kardetakse. Kurbusega tuleb nentida, et hirm valuvaigistite ees pole tavaline mitte ainult patsientide, vaid ka meedikute hulgas ning tuleneb eelkõige teadmatusest,” ütles dr Sillaste.
Valuvaigistitega seotud hirmus peitub ka üks oluline paradoks – nimelt müüakse käsimüügis mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (näiteks ibuprofeen, ketoprofeen, diklofenak, deksketoprofeen jne), mis moodustavad valuvaigistite mõttes ühe “perekonna”. Kuivõrd tegemist on väikeses doosis käsimüügiravimitega, on välja kujunenud eksiarusaam, justkui need oleksid inimese tervisele täiesti ohutud, sõltumata kogusest. See aga ei vasta dr Sillaste sõnul tõele.
“Paratsetamooli on lubatud kasutada vaid kindlas ööpäevases maksimumdoosis ning see sõltub väga palju sellest, millises seisundis inimesed on: missugune on tema kehakaal, kas ta on viimasel ajal näiteks kaalust alla võtnud, nakatunud mõne viirusinfektsiooniga, saab keemiaravi või oksendab – selle pinnalt tuleb kohe ka päevast doosi vähendada, kuna vastasel juhul võib paratsetamool olla maksatoksiline ehk põhjustada ka juba väikeses doosis ägedat maksapuudulikkust,” näitlikustas ta.
Kuigi paratsetamool ei pruugi põhjustada tajutavaid kõrvaltoimeid nagu iiveldamine või oksendamine, on see siiski väga salakaval. Paratsetamooli kõrval aga leidub ka teisi käsimüügiravimeid, millel on rangelt määratletud päevane doos. “Neid mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ei tohi omavahel ühe ööpäeva jooksul kombineerida ja kuigi teatakse, et valuvaigisti võib põhjustada kõrvetisi või maovalu, on nende ületarvitamine sageli ka probleemide, sealhulgas maohaavandite põhjus. Vähem teatakse aga seda, et valuvaigistid võivad ahendada neerude veresooni ja halvendada nende verevarustust, mis põhjustab organismis vee kuhjumist, viies omakorda potentsiaalse insuldi- või infarktiohuni.”
Samas ei tähenda see, et käsimüügis saadaolevaid valuvaigisteid üldse kasutada ei tohiks. “Nendeta kindlasti ei saa, kuid neid tuleb võtta targalt – võimalikult väikeses doosis, mis valu leevendada aitab, ja võimalikult lühikese ajaperioodi jooksul. Samuti tuleb hinnata, kas olemasolevad terviseprobleemid nagu südame-veresoonkonna haigus või neerupuudulikkus on vastunäidustus või mitte,” lisas ta.
Tõenäosus sõltuvusse jääda on väga väike
Kui mittesteroidsete valuvaigistite tarvitamine inimesi ei hirmuta, domineerib Eestis paaniline hirm narkootiliste valuvaigistite ees. “Kui kirjutada patsiendile välja narkootiline valuvaigisti, poeb paljudel hirm naha vahele, kuna kardetakse, et need tekitavad otsekohe sõltuvust.” Selle kohta jagub dr Sillastel paraku näiteid ka oma tööst. “Kuna väga suure osa minu patsientidest moodustavad viimases staadiumis vähipatsiendid, kellel on väga tugevad valud, on väga kurb tunnistada, et lähedased keelduvad andmast opioide surevatele patsientidele, sest hirm sõltuvuse ees on nii suur,” nentis anestesioloog.
Hirmudel pole aga alust, kuna narkootilistel valuvaigistitel pole dr Sillaste sõnul nii palju kõrvaltoimeid kui käsimüügis olevatel preparaatidel – seda aga ainult siis, kui järgitakse valuravi baastõdesid ehk raviprotsessi alustatakse kõige nõrgemast preparaadist ja väiksemast doosist. “Kõige tähtsam on leida doos, mis antud patsienti aitab – see on omakorda eelduseks, et ravimisõltuvust poleks tarvis karta, kuna niiviisi timmitakse välja kogus, mis on vajalik just valu vaigistamiseks, mitte mõnutunde saavutamiseks. Kui inimesel on reaalne valu, on sõltuvus siiski üsna ebatõenäoline tekkima, seda eriti siis, kui järgitakse spetsialisti juhiseid.”
Samas ei tasu unustada, et sõltuvusi on kaht erinevat tüüpi: füüsilise sõltuvuse korral kohaneb keha mõne keemilise ainega, mida talle regulaarselt ja kindlas doosis pakutakse. Nii ei ole siinkohal erandiks ka kofeiin, mis paljude jaoks hommikuti asendamatu on. “See on organismi väga loomulik kohanemisreaktsioon mistahes keemilisele ühendile, mille puhul kehtib samuti reegel, et ärajäämanähtude vältimiseks on vajalik kogust tasapisi vähendada.”
Psühholoogiline sõltuvus aga on seisund, kus inimene on valmis ravimi või mistahes keemilise aine nimel tegema kõike, ükskõik missuguse hinnaga. Selliseid juhtumeid kohtab valuvaigistite puhul siiski väga vähe, mistõttu pole hirm psühholoogilisse sõltuvusse jäämise ees sageli põhjendatud. “23 töötatud aasta jooksul on meil kolleegiga kahepeale tuua ehk 6–7 näidet, kes on valuvaigistitest psühholoogilisse sõltuvusse sattunud,” sõnas ta.
Koostöö on järjest olulisem
Järjest enam muutub valuravi kontekstis oluliseks erinevate tervishoiutöötajate vaheline koostöö – selles osas on Eestis suunda näitamas näiteks Pärnu Haigla, kus valukabinetis töötab lisaks anestesioloogidele ka psühhiaater. Sellel on dr Sillaste sõnul väga oluline põhjus. “Üha enam saab selgeks, et psühhoemotsionaalne komponent on valu kronifitseerumisel väga olulise tähtsusega. On haigeid, kelle puhul võib valu taga olla tõsine depressioon või psüühikaprobleem, mida patsient tunnetab läbi füüsilise valu.” Psühhiaatriga koostöös on õnnestunud valukaebustest vabaneda, ilma et selleks läheks tarvis valuvaigistite tarvitamist. See aga ei tähenda, et füüsiline valu tuleks jätta tähelepanuta.
“Valu on väga kompleksne terviseprobleem ja see tuleb lahti harutada. Seetõttu saavad alustavad valuarstid väga kiiresti aru, et ainult valu ravimisest jääb meie töös väheks – tuleb näha ka teisi komponente nagu patsiendi emotsionaalne seisund, teised füüsilised vaevused ja palju muud. Patsienti tuleb vaadata kui tervikut,” kirjeldas dr Sillaste.
Kuivõrd valu on igal patsiendil väga erinev ning valu tajumist mõjutavad väga erinevad komponendid, on ka valu krooniliseks kujunemine midagi, mis sõltub patsiendi profiilist, sealhulgas ka geneetilisest eelsoodumusest või näiteks inimese emotsionaalsest seisundist. “Sageli võib valu taga olla psühhoemotsionaalne kogemus või probleem, samuti võimalik lapsepõlvetrauma,” näitlikustas ta.
Et Eestis on valuvaigistite valik võrdlemisi lai ning valuvaigistitele kehtivad ka soodusmäärad, on kõik võimalused valuravi paranemiseks olemas. “Väga paljud patsiendid saavad valukabinetist loodetud abi ja on selle eest tänulikud. Küll aga on hirmude ja teadmatuse tõttu Eestis valuravi seis kehvem, kui ta olla võiks. Seega on pall eelkõige meedikute väravas, kuid tähelepanu vajab ka patsientide teadlikkus,” sõnas dr Sillaste lõpetuseks.
