Istuv eluviis on paljude inimeste jaoks paratamatu osa igapäevaelust – paraku toob see endaga kaasa ka isiklikke tervisemuresid, millel on omakorda mõju inimese töö efektiivsusele. Meliva töötervishoiuarst dr Toomas Põld leiab, et Eesti ettevõtted tunnevad töötajate tervise vastu järjest suuremat huvi, ent töötajad saavad heaolu nimel väga palju ka ise ära teha.

Töötervishoiu puhul on jäänud sageli kõrvu, et Põhjamaades hoolitakse töötajate tervisest rohkem kui Eestis. Kas see on endiselt nii?

Kui me läheksime ajas 15 aastat tagasi, siis kindlasti nõustuksin sellega, et töötervishoid oli valdavalt seadusest tulenev tüütu kohustus. Küll aga on iga aastaga järjest rohkem näha, et asutused on oma töötajate tervisest huvitatud – see peegeldub ka järjest tihedamini teostatavates lisauuringutes, erisoodustustes ja kindlustusfirmadega sõlmitud koostöös. Samuti on töötervishoiuteenusesse järjest enam kombineeritud erinevad teenused (eriarstivisiit, massaaž jms), mille osutamise eest on tööandja nõus tasuma.

Seega on lääneriikidele omane töötajast hooliv kultuur Eestis jõudsalt kanda kinnitanud. Muidugi mängib siin rolli ka fakt, et Eestis tegutseb rida asutusi, kelle emafirma asub välismaal, kus saadakse hästi aru töötajasse investeerimise vajadusest ja vajalikkusest. Kuid kindlasti on paranenud ka kindlustussüsteemi seis, mida 10 aastat tagasi veel Eestis ei olnud ja mis oli seni suureks takistuseks.

Nagu igas valdkonnas, on ka töötervishoius kindlasti veel arenguruumi. Millised on hetkel töötervishoiuvaldkonna tänased väljakutsed?

Peamine probleem seisneb kindlasti spetsialistide koolituses: kui Tartu Ülikool valmistab aastas ette umbes 2 töötervishoiule keskendunud arst-residenti, siis tegelikult läheks meil Eestis neid tarvis 150. Kuivõrd töötervishoid on erasektori kätes, siis riiklikku tellimust pole ja nii ei peeta seda kuigi oluliseks.

Kindlasti on üheks takistuseks ka noorte arstide huvisuund: kuna töötervishoiuarst ei tegele patsiendi ravimise, vaid profülaktikaga, ei pruugi see ülikoolis 10 aastat mööda saatnud arsti jaoks nii huvitav tunduda – eneseteostus leitakse ennekõike inimeste ravimisest ning tervisemurede ennetus pole seetõttu atraktiivne.

Sageli tulevad aga töötervishoiuarstiks tööle endised perearstid, kes on oma erialast väsinud ning soovivad uusi tööalaseid väljakutseid. Siinkohal on kõik suunamuutuse teinud arstid aru saanud, et töötervishoid on vastupidiselt eelarvamusele väga põnev valdkond: see on üks väheseid, kus töötades saab arst muu hulgas teada, mis toimub väljaspool tervishoidu, millised ettevõtted Eestis olemas on ja mida nendes tehakse. Töötervishoiuspetsialistid on üks meeskond, kus töötavad nii füsioterapeudid, töötervishoiupsühholoogid, insenerid ja keemikud koos. Inimene on ju samuti üks tervik – see kehtib ka töötervishoiuvaldkonna puhul.

Vaimse tervise temaatika on tervishoius järjest olulisem. Kas ka töötervishoiu puhul?

Vaimse tervise hindamiseks on töötervishoiuarstil kindlasti vähem võimalusi kui füüsilise tervise puhul. Et töötervishoiuarstide puhul pole ette nähtud psühholoogiaalast ettevalmistust, siis suuresti piirdub väljaõpe täiendusõppega. Küll aga saab töötervishoiuarst suunata tööpsühholoogi või mõne muu vaimse tervise eksperdi poole ning kuna võimalusi vaimse tervise hindamiseks lisandub kogu aeg, siis kasutame neid meetodeid järjest enam ka töötervishoius.

Oleme emotsionaalse enesetunde küsimustikku kasutanud näiteks politseinikel, turva-, vangla- ja päästetöötajatel, samuti ka Hamiltoni depressiooniskaalat. Järjest enam leiab asutuste seas kasutust ka COPSOQ III vaimse tervise küsimustik, millele oleme loonud e-toe koostöös TalTechi vanemlektor Liina Randmanniga. See koosneb 148 küsimusest ning on sobilik väga eriilmelistele ettevõtetele, kes soovivad kaardistada töötajate üleüldist seisundit.

Valmiv raport on muu hulgas ka väga heaks juhtimisinstrumendiks, kuna küsimustiku kaudu joonistuvad välja asutuse nõrgad kohad, mis omakorda võivad viia mõne terviseprobleemi väljakujunemiseni. Töötervishoiupsühholoogid saavad selle raporti tulemustest lähtudes koostada põhjaliku kava, kuidas töötajate vaimset tervist parandada, ja ühtlasi saab ka ajas hinnata, kuidas olukord vahepeal muutunud on. Sellise analüüsi vastu tunnevad tööandjad järjest rohkem huvi.

Kui rääkida eestlaste tervisest, siis millised probleemid või tervisemured kõige sagedamini silma torkavad?

Muster on ülejäänud Euroopa riikidele võrdlemisi sarnane: kuna aastatega on istuvat tööd järjest rohkem juurde tulnud, siis peamised probleemid on tingitud sundasendist – palju esineb probleeme näiteks ülakehalihaste, näiteks kaela ja õlgadega. Kuna inimene pole füsioloogilises mõttes loodud istuma, siis väga suur koormus rakendub lülisambale – sealt omakorda tekivad ka seljamured, aga ka näiteks verevarustushäired alajäsemetes ja vaagnapiirkonnas, kuna võrdlemisi suur osa ajast möödub veresoonte peal istudes.

Järjest rohkem on lisandunud ka ainevahetushäireid, mis on eeskätt tingitud ülekaalulisuse probleemist: kui inimene istub paigal, ei kuluta ta kõiki kaloreid ära. Oma osa on ka ebatervislikul toitumisel, sealhulgas rafineeritud toiduainetel, mis on kehakaalule suur karuteene. Ülekaalulisusest omakorda tekivad järgmised probleemid nagu teist tüüpi diabeet, kõrge vererõhk. Teame ju kõik, et Eestis on kõige levinumaks terviseprobleemiks südame- ja veresoonkonnahaigused – see joonistub välja ka töötervishoiuarsti kabinetis.

Millist mõju on avaldanud järjest populaarsemaks saanud kaugtöövõimalus?

Kaugtööl on olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid: kui rääkida positiivsest, siis rõõmustav on kindlasti see, et inimesed saavad oma päevakava suuresti ise vormida ning käia tööpäeva keskel näiteks jalutamas, kui nad seda soovivad. Kui võrrelda vaimse tervise teemalisi uuringuid ja nende tulemusi, siis koroonapandeemiast tingitud kaugtöö inimeste vaimset tervist negatiivselt ei mõjutanud, kuna see andis neile võimaluse väljapuhkamiseks. Samas on kaugtööl kindlasti ka varjukülg: kodustes tingimustes pole inimestel nii ergonoomilist tooli, lauda ja monitori, samuti on raske keskenduda tööle, kui kodus viibivad ka lapsed, kes nõuavad tähelepanu. Selle tulemusel venib arvuti taga veedetud aeg pikemaks kui kaheksa tundi. Siinkohal soe soovitus: iga tunni järel võiks teha vähemalt viieminutilise pausi, ringutada ja liikuda ringi.

Miks on regulaarne kontroll töötervishoiu puhul oluline?

Võti seisneb töötervishoiuteenuse dünaamikas: meie kehas toimub terve rida füsioloogilisi muutusi, mida hakkame tähele panema pärast 40. eluaastat: kogu organism hakkab kuluma, ka inimese nägemisteravus muutub ja palju muud sellist.

Töötervishoiuarst näeb neid muutusi dünaamiliselt ning oskab hinnata, kuidas tervisenäitajad viimaste aastate jooksul muutunud on. Kui me näeme teatud näitajates muutusi, on seeläbi võimalik suuremaid terviseprobleeme edukalt ennetada. Seeläbi on töötervishoid justkui ainus profülaktiline meetod tervishoius, seda enam, et alati on lihtsam terviseprobleeme ennetada kui hiljem ravida. Näiteks näeme krooniliste haigustega patsientide puhul sageli, et nende ravimid pole enam nii tõhusad kui aastaid varem – ka see on üks viis, kuidas haiguse ägestumist ära hoida.

Terviseprobleemid võivad asutuseti olle veidi erinevad. Milliseid olulisi soovitusi jagaksite kõikidele töötavatele täiskasvanutele?

Väga olulisel kohal on uni – kehvast unerežiimist tingitud tervisevaevusi kohtab töötervishoiuarst väga sageli. Kui inimene ei puhka korralikult välja, tekivad sellest omakorda järgmised probleemid, sealhulgas probleemid tööelus – näiteks autojuhtidel liikluses. Uneprobleemide korral on täna Eestis olemas väga head võimalused, näiteks unekliinikud, kus viiakse läbi põhjalikke uneuuringuid. Ka Tervisekassa kompenseerib teatud unefunktsiooni parandavate aparaatide maksumust 100% toetusmääraga. Seega tasub kindlasti oma und jälgida ning probleemide korral spetsialistiga konsulteerida.

Teine väga oluline aspekt on liikumine – ehkki väga palju räägitakse intensiivsest treeningust, siis tegelikult ei ole raske trenn üldse kõige tähtsam. Inimese jaoks on kõndimine kõige füsioloogilisem seisund ning seda võimalust tuleks maksimaalselt ära kasutada, seisnegu see jalutuskäigus kodust tööle või poodi. Samuti võiks liftidele eelistada treppe, ja kui kõiki korruseid ei jõua läbida, siis piisab ka väiksemast pingutusest – läbi pool teest liftiga ja pool treppidel. Jalutamine on kõigile jõukohane ning hea enesetunne on selle puhul alati garanteeritud.

Kui inimesel on tarvis tööd teha staatilises asendis, siis lihased kipuvad seejuures väga kiiresti väsima. Mida sagedamini teha puhkepause, seda vähem väsivad ka lihased – kui vaadata kassi või koera, siis esimene asi, mida ta püsti tõustes teeb, on ringutamine. See on tegelikult igati asjakohane soovitus, kuna lihased on luudele kinnitunud kõõlustega, mille verevarustus on staatilise istumise korral nigel. Selleks, et erinevaid liigeshaigusi vältida, tuleks kindlasti ringutada, teha lihastele soojendusi ja venitusi – nii püsivad lihased terved.

Tegelikult ei saa öelda, et eestlaste liikumisharjumused väga kehvad oleksid – iganädalaselt toimub igal pool väga palju rahvaspordiüritusi ja maratone. Kuid kindlasti soovitaksin rohkem liikuda ja veeta jõusaali asemel aega vabas õhus. Miks mitte korraldada ka järgmised suvepäevad vabas õhus ja üheskoos liikuda?