Perearst Triinu-Mari Otsa sõnul kimbutavad Eesti tervishoiuvaldkonda korraga nii tööjõu- kui ka rahapuudus, mis omakorda mõjutavad ka patsientide heaolu ja tervist. Ehkki tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks otsivad lahendusi erinevad osapooled, on väga oluline roll ka abivajajal ehk terviseteadlikul ja targalt patsiendil.

Mündil on kaks poolt

Dr Otsa sõnul kimbutavad esmatasandi tervishoidu küll erinevad probleemid, kuid siiski on olukorra muutmiseks astutud positiivseid samme. “Meil on oluliselt suurenenud esmatasandi meeskond: on lisandunud õed ja kliinilised assistendid, pereõed on äärmiselt pädevad ning patsiendid on näinud, et nad oskavad paljusid probleeme lahendada. Meil on füsioterapeudid, ämmaemandad, mis kõik tagab kvaliteetsema ja kättesaadavama abi. Üksikutes keskustes on juba ka vaimse tervise õed ja kliinilised psühholoogid, aga neid võiks kindlasti rohkem olla,” tõdes perearst.

Dr Otsa sõnul võiks Eestis olla rohkem ka perearste, seda enam, et igal inimesel pole üldse perearsti, rääkimata sellest, et inimesel oleks võimalus endale meelepärane perearst valida. Siiski puudutab esmatasandi probleem ka mündi teist poolt ehk perearstikeskusi. “Õnn ei ole kriisis ka olemasolevate perearstide õuel – pigem tähendab praegune olukord perearstikeskustele suuri nimistuid, rohkeid asendusi, ületöötanud personali ja kõik see kokku seab ohtu teenuse kvaliteedi. Ometi julgen väita, et peremeditsiini püsimine on eestlaste hea tervise vundament. Süsteem võib ehk vajada vähest iluravi, aga toimimise põhimõtted peavad jäävad samaks.”

Korralduse vaatenurgast võiks dr Otsa sõnul kehtida tervishoiusüsteemis nn ühe ukse poliitika: ükskõik, millise ukse või teenuse kaudu patsient sinna siseneb, suunatakse ta õigele rajale. “Praegu on tõesti nii, et perearstikeskus võiks olla esmane koht, kust oma tervisemure lahendamist alustada. Rõhutan just keskust ja tema meeskonda – see ei pea tingimata olema perearst, vaid hoopis pereõde ning üha enam on tervisekeskustes ka kliinilised assistendid, kes aitavad olla patsiendi teejuhid ja suunata ta õige spetsialisti juurde,” rääkis perearst ning lisas, et just koostöös peitub esmatasandi suurim jõud.

Tervis on paljuski meie endi kätes

Ehkki alati võiks nuriseda perearsti ja teiste tervishoiuteenuste kättesaadavuse üle, leiab dr Triinu-Mari Ots, et meditsiiniabi kiputakse eestlaste seas üle müstifitseerima – sageli peitub lahendus hoopis eluviiside muutmises. “Natuke sama lugu on ka vaimse tervise abi ootustega: loomulikult peab inimene saama meeleoluhäire korral professionaali tuge, aga ka psühhiaatril ei ole lahendust, mis muudaks argimured olematuks.”

Kuigi hea tervis on sageli paljuski meie endi kätes, napib perearsti sõnul sageli teadmisi, mis puudutavad nii oma terviseseisundi hindamist kui ka sobiva tervishoiutöötaja poole pöördumist. Seejuures on märgatavalt kasvanud näiteks terviseärevate inimeste arv, kes seostavad väiksemaid kaebusi hoopis krooniliste haiguste või pahaloomuliste kasvajatega.

“Kasvava (tervise)ärevuse ajastul ei ole see just populaarne slogan, aga magamata öö või hilisõhtune vein põhjustab kordades suurema tõenäosusega peavalu kui ajukasvaja. Vahel tundub, et ehkki kõik juba teavad, mis on tervislikud eluviisid ja et alkohol teeb tervisele halba, näib enda tervisevaevusi endiselt loogilisem seletada statistiliselt palju harvemini esinevate tõsiste haigustega kui kaheldava väärtusega eluviisidega.”

Teisisõnu jääb eestlastel sageli puudu terviseteadlikkuse alustaladest. “Terviseteadlik inimene suudab hinnata oma terviseseisundi muutumist adekvaatselt ning teab, milliste muredega tuleb pöörduda erakorraliselt, millal pöörduda plaaniliselt tervisekontrolli ning millised on võimalused perearstikeskusesse pöördumiseks,” kirjeldas perearst.

Siiski ei pruugi tervishoiusüsteemis orienteerumine olla alati kõige lihtsam – nii juhtub vastuvõtule pöördudes sageli, et ka tervishoiutöötajad ei oska olukorda patsiendi vaatenurgast näha. “Tihti juhtub, et meedikud külvavad segadust ka ise, öeldes teinekord märkusi stiilis “miks te siia tulite” või “kus te enne olite”. Patsient on siin alati nõrgem pool ja kõik tervishoiutöötajad võiks teda pigem sel teel toetada,” lisas ta.

Terve olemine peab olema populaarsem kui kahjulik eluviis

Kui tervishoiusüsteemis otsitakse probleemidele aktiivselt toimivamaid lahendusi, siis kuidas kujundada ja paremaks muuta eestlaste terviseteadlikkust? Perearsti sõnul saab iga inimese tervisetarkus alguse kodust – sellele lisanduvad omakorda kaasaegsed teadmised tervisest, mis aja möödudes aina paremaks on saanud. “Ema-isa ja vanavanemad võiksid lastele rääkida, mida saab igaüks ise ära teha selleks, et tervis oleks hea. Selle juurutamiseks on aga oluline, et ka ühiskonnas oleks popp olla terve – tegija pole mitte see, kes nädalavahetusel rohkem pidutseb, vaid see, kes teadlikult oma tervisesse panustab.”

Tervisetarkuse puhul on oluline roll kogukonnal ja sõpradel, aga ka lasteaial ja koolil – just haridusasutustes tuleks perearsti sõnul terviseharidust tugevdada ja toetada. “Ideaalis võiks igal gümnaasiumilõpetajal olla oma terviseplaan, et oleks selgem, kuidas püsida tervena järgmised 10 või 50 aastat, mida saab ise teha või millal peaks kindlasti minema tervishoiutöötajaga nõu pidama.”

Just kooliõdede potentsiaal on dr Otsa hinnangul Eestis veel maksimaalselt kasutamata. “Kooliealised lapsed on peamiselt kooliõe jälgimisel, aga üha enam on need süsteemid integreeritud ja toimivad käsikäes. Kooliõe roll ei ole enam ammu vaid õpilaste vaktsineerimine, vaid üha enam on ta õpilaste usaldusisik terviseküsimustes.”

Koduste teadmiste, sõprade, kogukonna, hariduse ja uute teadmiste koosmõjul kujunebki inimese terviseteadlikkus. “Täpselt samamoodi, nagu inimene teeb endale finantsvabaduse poole püüdlemisel majandusplaani ja eelarve, võiks olla inimesel kindel plaan, millise tervise juures ta tahaks olla oma elu erinevates vanustes. Plaani võiks olla sisse kirjutatud riiklikud skriininguuringud, et inimene teaks nendega arvestada, läheks õigeaegselt ja põhjendatult läbivaatustele ning väldiks liigset terviseärevust ebavajalike analüüside ja uuringutega,” näitlikustas dr Ots.

Perearst näeb suuremat pilti

Siiski on inimese tervisetarkuse kujundamisel väga oluline roll ka perearstikeskustel – dr Otsa sõnul on see ka praegu Eestis toimiv ja algab juba enne sündi raseda jälgimise ja nõustamisega. “See on just see periood, kus ema paneb aluse lapse tervisele. Hiljem, beebi- ja väikelapseeas on vanemate informeerimine ja terviseteadlike valikute poole suunamine osa igapäevatööst.”

Perearst on dr Otsa sõnul eelkõige eriarst, kes ei vaata inimest tema haiguse ega kaebuste vaatevinklist, vaid jälgib ja hindab tervikpilti. “Loomulikult jälgib iga eriarst oma haiguse vastu ravi kirjutades, et see sobiks ka muude patsiendi ravimitega, aga perearst teab (ja kui ei tea, siis uurib seni, kuni teab) patsiendi eelnevaid haigusi, ravimite talumatusi, pärilikke haigusi, isegi tema hoiakuid teatud sekkumiste osas ja oskab selle põhjal pakkuda talle parimat sekkumist.”

Ehkki patsiendi seisukohast võib tunduda tüütu, kui lihtsa murega pöördumisel hakkab perearst ootamatult rääkima pärilikkusriskist, kehakaalust ja suitsetamisest, on siiski oluline, et perearst oskaks ohukohtadele tähelepanu juhtida. “See tähendab ka seda, et kui beebi tuleb oma esimesele läbivaatusele perearstikeskusesse, hindab perearst ka ema seisundit, toimetulekut ja vaimset tervist.”

Just perearsti ja patsiendi omavaheline koostöö viib sihile, kasvatades teadlikke patsiente ning pikendades tervena elatud eluaastaid. “Perearstil on vaja partneriks patsienti, kes teab, kuidas oma tervist hoida, kes koostab endale terviseplaani ning teadvustab, milline on tema panus tervena püsimiseks. Selle paradigma muutus ei tule üleöö – tervisehariduse nimel tuleb ühiskonnana üheskoos panustada,” sõnas dr Triinu-Mari Ots lõpetuseks.