Targa patsiendi blogi

Eestlaste terviseandmed ja nende liikumine: mis on hästi ja mis võiks veel parem olla?

Terviseandmete sisestamine tervise infosüsteemi on kohustuslik juba 2009. aastast. Aeg teeb igas valdkonnas korrektuure ning nii jagub ka tervishoius väljakutseid, mida andmete töötlemisel ja informatsiooni liikumisel aina lisandub.

Sündis vajadusest

Arvestatav osa eestimaalastest, kes kasutab internetti, on vähemalt korra digilukku sisse loginud: patsiendiportaalis ehk digiloos saab inimene näha oma terviseandmeid, mille on koostanud vastavad raviarstid, kes ühtlasi saadavad tervise infosüsteemi vajalikud meditsiinidokumendid.

Infosüsteemi idee on igati lihtne ja loogiline: eesmärk on koguda kõige olulisemad inimese tervist kirjeldavad meditsiinilised andmed ühtsesse süsteemi, kus vajadusel saab andmetele ligi nii perearst, kiirabi kui patsient ise, säästes seeläbi kõikide osapoolte aega ja energiat.

Muuhulgas on võimalik määrata esindajad, kes patsienti erinevate toimingute tegemisel aidata saavad, näiteks retsepti väljaostmise korral. Lisaks võib esitada erinevaid tahteavaldusi, muuta oma kontaktandmeid, registreerida vastuvõtule läbi digiregistratuuri ja palju muud. Seega võiks justkui öelda, et kõik on hästi ning e-tervise käsi käib hästi.

Palju häid omadusi

Ka Roche’i tegevjuhi Kadri Mägi-Lehtsi sõnul on Eesti e-tervishoiuteenuste hulgas näiteid, mida võib nii Euroopa kui maailma kontekstis eduloona käsitleda.

“Üheks selliseks on e-konsultatsioon, millega on tänaseks liitunud pea kõigi meditsiinierialade spetsialistid. E-konsultatsioon võimaldab perearstil mugavalt ja kiirelt saada eriarstilt infot patsiendi probleemi kohta, seda üldjuhul ilma patsienti eriarstile saatmata,” tõi Mägi-Lehtsi välja.

Mägi-Lehtsi hinnangul on e-konsultatsioon aidanud juba tänaseks kaasa nii ravijärjekordade lühenemisele, kulude kokkuhoiule kui patsiendile kiirema abi pakkumisele. “Kui siiski peaks tekkima vajadus eriarstil patsienti vahetult näha, siis on see võimalus jätkuvalt olemas,” lisas ta.

Eduka näitena võib välja tuua Eesti digiretseptide lahenduse, mis toimis sisuliselt juba terve eelmise kümnendi.

Kui Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks jõuda 2025. aastaks olukorrani, kus ühe liikmesriigi kodanikul on võimalik osta retseptiravimeid teiste liiduriikide apteekidest, siis tänase seisuga saavad Eesti inimesed osta retseptiravimeid näiteks Soome ja Horvaatia apteekidest. “Peale Eesti on sellise lahenduseni jõudnud kolm liikmesriiki, ülejäänud veel mitte,” ütles Kadri Mägi-Lehtsi.

Küll aga oleks Eestil vaja astuda olulisi samme andmete kättesaadavuse suunal: informatsiooni võiks eesmärgipäraselt ära kasutada väljaspool Eesti piire, kui selleks vajadus peaks tekkima.

Nii on Euroopa Liit seadnud üheks eesmärgiks patsiendiseisundite kokkuvõtete kättesaadavaks tegemise teiste EL-i riikide tervishoiutöötajatele.

Märkimisväärseid samme on siinkohal teinud Horvaatia, Luksemburg, Portugal ja Malta. Eesti tervishoiuasutustel selline võimalus jätkuvalt puudub ning ühtlasi pole võimalik Eesti kodanike digitaalsetele terviseandmetele teistes riikides ligi saada.

“See võib olla vajalik näiteks olukorras, kus ühe liikmesriigi kodanik viibib teises liikmesriigis ning talle on seal viibimise ajal vajalik osutada arstiabi. Sel juhul peab kohalik meditsiinipersonal omama ülevaadet patsiendi terviseseisundist,” tõi Mägi-Lehtsi välja.

Kes meie andmeid näevad?

Informatsiooni lisandumise ja andmete jagamise kontekstis tõuseb muuhulgas üles ka turvalisuse aspekt: kes meie andmetele õigupoolest ligi pääsevad?

Eestis kehtivate reeglite kohaselt on kõik meie terviseandmed vaikimisi juba avatud ning vajalikke muudatusi ja keelde saab patsient ise reguleerida.

Ent mitte iga arst ei pääse infole ligi: selleks peab olema patsiendiga kehtiv ravisuhe. See tähendab, et andmete nägemiseks peaks patsient olema end kas registreerinud vastuvõtule või on talle pidanud ravi osutama kiirabi.

See, kes meie andmeid näeb, ei ole patsiendile saladus: inimene saab ise kontrollida, kes tema andmeid vaadanud on: selleks on digiloos olemas logiraamat, kus näeb tervishoiutöötaja nime ning põhjust, miks ja millal ta andmeid vaatas. Samuti ei jää andmed raviarstile nähtavaks igavesti: suhe patsiendiga lõpeb, kui andmed on tervishoiutöötaja poolt tervise infosüsteemi sisestatud ning töö dokumentidega läbi saanud.

Infosüsteemis olevaid andmeid saab kasutada erialaüleselt: kui terviseinfo on vajalik inimese aitamiseks, saab silmaarst vajadusel näha patsiendi kiirabikaarti.

Teenus on juba tervishoiu piiridest välja kasvanud: patsient saab anda loa oma andmete kasutamiseks näiteks nii Kaitseväele eesseisva teenistuse eel, töövõime hindamiseks kui ka puude määramiseks.

Heaks näiteks on siinkohal maanteeamet, kuhu saadetakse elektrooniline tervisetõendi otsus ning seejärel edastatakse juhiluba inimesele koju posti teel.

Järjest lisanduvad andmed esitavad väljakutseid

Nagu järeldada võib, läheb Eesti e-tervishoiul suures plaanis hästi, ent ühtlasi jagub valdkonnas, nagu igas teises, ka väljakutseid, mille parendamise suunas tulevikus liikuda.

Üheks probleemkohaks on andmete killustatus infosüsteemis: kuigi andmed jõuavad lõpuks tsentraalsesse kohta, on nende sisestamine ja saatmine raviasutustes erinev, mis võib kaasa tuua probleeme hilisemates etappides.

Nii on Eestis hetkel korraga kasutusel mitukümmend erinevat paralleelselt toimivat infosüsteemi, kuhu arstid patsiendi raviga seotud andmeid sisestavad.

“E-tervise infosüsteem on killustunud — riik arendab keskset andmebaasi ja rakendusi ning iga tervishoiuteenuse osutaja arendab enda asutuse infosüsteemi eraldiseisvalt oma äranägemise järgi,” tõdes Mägi-Lehtsi.

“Näiteks on riigis haiglavõrgu arengukava haiglate ja perearstide peale kokku seitse sarnase funktsionaalsusega, kuid eraldiseisvalt arendatavat infosüsteemi,” näitlikustas ta.

Nii kasutavad erinevad arstipraksised andmete sisestamiseks nii omaenda väljaarendatud infosüsteeme või selle puudumisel riigi poolt loodud Arstiportaali.

Kuigi andmete vahetamisel kehtib standard, mis sätestab, milliseid andmeid raviprotsessi kohta esitada ja milliseid mitte, kasutavad teenuse osutajad tsentraalsele tervise infosüsteemile andmeid saates erinevaid standardeid.

“Seetõttu ei ole andmed masinloetavad, mistõttu on arstil raviskeemi määramisel eelnevatest andmetest vajaliku info leidmine ajamahukas ja keeruline,” rääkis Mägi-Lehtsi. Samuti puudub arstil võimalus saada koondvaade patsiendi elutähtsatest näitajatest, riski- ja ohuteguritest ning analüüside vastustest aegreana.

Roche’i tegevjuhi hinnangul on tänased e-tervise süsteemi toimimisloogika ja dokumenteerimise printsiibid vananenud ja põhinevad pigem paberil toimiva infovahetuse põhimõtetel. Nii ongi sellised teenused, mis baseeruvad tervise infosüsteemi andmetel, tervishoiusüsteemi üheks nõrgaks kohaks.

Samuti ei sisalda tervise infosüsteem kogu vajalikku teavet ning sageli laetakse epikriisid ja muud ravidokumendid üles viiteajaga. “Olulist edasiarendamist vajab tervishoiutöötajate jaoks vajalike ravikokkuvõtete tegemise funktsionaalsus,” rääkis Roche’i tegevjuht.

Ehkki andmete liikumise paremaks muutmise suunal on tehtud märkimisväärseid samme, ei liigu informatsioon sageli erinevate tervishoiutasandite vahel nii, et see oleks patsiendi huvides.

Seetõttu ei pruugi perearst teada, millal ning millise diagnoosiga tema patsient EMOsse pöördus, vaid saab selle informatsiooni alles siis, kui patsient või tema lähedane teda sellest eraldi teavitavad. Perearstil pole niisiis võimalik õigel ajal sekkuda ning patsiendile vajalikku järgnevat ravi määrata. 

Selliseid olukordi oleks võimalik IT-süsteemide abil lahendada, pannes vajaliku info liikumine patsiendi huvides tööle ning säästes seejuures ravikindlustusraha. “Seega tuleb veel mitu sammu astuda selleks, et saaksime rääkida patsiendikesksest tervishoiust,” ütles Mägi-Lehtsi.

Eraldi teemana tõi Kadri Mägi-Lehtsi välja Eesti konkurentsivõime teadusmaastikul. “Kui digilugudest oleks võimalik saada kätte struktureeritud andmeid, siis võimaldaks see teha nii erinevaid epidemioloogilisi uuringuid kui ka retrospektiive, rääkimata andmete kasutamisest juhtimisotsuste tegemisel nii haiglatesiseselt kui ka Haigekassa ja tervishoiupoliitika kujundamisel üldisemalt,” rääkis ta.

Koroonakriis avaldas mõju

Kestev koroonakriis on tervishoiusüsteemile samuti suurt mõju avaldanud, seda ka e-teenuseid silmas pidades. Olukorras, kus ebavajalikke kontakte üritatakse minimeerida, muutuvad e-teenused veelgi olulisemaks.

Nii alustati tervishoius kaugvastuvõttudega, mida tehti 2020. aasta kevadel ligi 300 000, moodustades kolmandiku kõigil sel perioodil tehtud eriarsti vastuvõttudest. 

“Vähem füüsilist sekkumist nõudvate erialade puhul piisakski telefonikõnest või videosillast ja sellest, et arst on enne patsiendi andmetega tutvunud,” sõnas Kadri Mägi-Lehtsi ning lisas, et dermatoloogia ja muud läbivaatust eeldavad erialad vajaksid hea pildipanga olemasolu ja uuringute ning analüüside teostamist enne kaugvastuvõttu.

Nii on koroonakriisi ajal osutunud üheks suurimaks väljakutseks analüüside ja uuringute tegemisvõimaluse puudumine kodu lähedal. “Ka SA Praxis hiljutine analüüs kinnitas, et kui patsient elab haiglast tunduvalt kaugemal, siis ei ole tema jaoks kasu sellest, kui vastuvõtt toimub kaugteel, aga analüüse peab ta ikka käima andmas haiglas, kus eriarst töötab,” sõnas Mägi-Lehtsi.

Ühtlasi ei saa arst reeglina tellida analüüside tegemist mõnelt teiselt raviasutuselt. “See ongi Eesti tervishoiu suurim probleem: haiglad ja teised tervishoiuasutused on konkurendid Haigekassa lepingumahtude ehk raha pärast, mitte aga patsiendi vajadusest lähtuvad teenuse osutajad,” nentis Roche’i tegevjuht.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.