Iga inimene puutub elu jooksul kokku erinevate emotsioonide, kõrg- ja madalhetkedega. Kuigi elu võibki vahepeal tugevalt üles-alla liikuda ning vahel tuleb rinda pista ka pealtnäha ületamatute raskustega, võivad väga tugevad emotsionaalsed kõikumised viidata vaimse tervise probleemile, mille peale esialgu tulla ei osata. Mis on bipolaarne meeleoluhäire ja kuidas seda ära tunda?

Bipolaarse häire kaks tahku

Bipolaarset meeleoluhäiret diagnoositakse umbes 1 inimesel 100st – seejuures võib meeleoluhäire avalduda erineval moel vastavalt inimese vanusele. Näiteks on meeleolude kõikumine sagedasem lastel ja teismelistel, kes peletavad halbu mõtteid ja kehva enesetunnet sageli näiteks alkoholi või narkootikumidega. Samas on just teismeliste puhul häiret sageli raske ära tunda, kuna käitumist seostatakse pahatihti lihtsalt vanuseliste iseärasustega või “hormoonide möllamisega”.

Bipolaarsus viitab, nagu nimigi ütleb, kahele poolusele, mis üksteisest fundamentaalselt erinevad: kui maania puhul on inimene väga heas tujus, muutub jutukaks ning tunneb, nagu võiks maailma vallutada, siis depressiooni faasis inimene vastandub täielikult sellele enesekindlust ja rõõmu pakatavale isiksusele: nimelt tuntakse end sageli väärtusetuna, kaotatakse huvi varem põnevust pakkunud teemade ja tegevuste vastu ning ollakse pidevalt väsinud.

Samuti võib depressioon vallandada surma- ja enesetapumõtted, probleemid söögiisuga ning füüsilise tervise mured. Nii vahetab depressiooniperiood maania ootamatult välja, põhjustades suuri erinevusi inimese käitumises ja enesetundes. Sageli ei jää see märkamata ka lähedastel, mistap võib bipolaarse häirega inimesel esineda probleeme lähi- ja sõprussuhete hoidmisel.

Ent kahe pooluse vahel eksisteerib ka vahepealne seisund ehk hüpomaania, mis sarnaneb tunnustelt maaniale, kuid ei väljendu seejuures nii tugevalt. Samuti võivad maania ja depressioon esineda ühel ja samal ajal – sellist seisundit nimetatakse segatüüpi seisundiks ning seda esineb sageli just teismelistel.

Põhjuseid on erinevaid

Põhjuseid, miks bipolaarne meeleoluhäire avalduda võib, on erinevaid: näiteks on haigestumise tõenäosus suurem inimestel, kelle lähisugulaste seas seda samuti esineb. Siiski ei pruugi bipolaarne häire alati järglastele üle kanduda – inimesel võib küll olla geneetiline eelsoodumus, kuid häire jääb avaldumata, sest keskkond ja eluviis ei anna selleks põhjust.

Bipolaarse häire kontekstis on uuritud ka geene, mis häire vallandada võivad, ning leitud, et pole olemas üht kindlat geeni, mis meeleoluhäiret kindlasti põhjustaks. Ehkki geneetiline taust mängib bipolaarse häire avaldumises suurt rolli, ei põhjusta seda üks, vaid mitme erineva geeni koosmõju.

Lisaks pärilikkusele on uuritud seoseid stressihormooni ehk kortisooli, dopamiini või serotoniini tasemega, aga ka ainevahetuslike probleemidega ning leitud seos näiteks kilpnäärme talitlushäiretega. Häire teket võivad aga soodustada ka näiteks muutused erinevates ajupiirkondades. Nii on bipolaarsel erinevaid tekkepõhjuseid ja vallandajaid.

Milline on ravi?

Bipolaarse häire kahtluse korral tuleks nõu pidada perearstiga või pöörduda vaimse tervise õe poole, kes saab edasi suunata psühhiaatri vastuvõtule. Abiks on Peaasi küsimustik, mis ei ole mõeldud diagnoosi panemiseks, kuid aitab hinnata, kas depressioon või meeleoluhäire võib olla potentsiaalne halva enesetunde põhjus.

Kui bipolaarne häire segab igapäevast elu ning depressiooni sümptomid on väga tugevad, võimaldavad ravimid nagu näiteks antidepressandid ja meeleolustabilisaatorid enesetunnet stabiliseerida. Ravi aga määratakse igale patsiendile vastavalt tema seisundile – teinekord aitab parimaid tulemusi saavutada ka psühhoteraapia või muutused igapäevaelus.

Just eneseanalüüsil ja tööl iseendaga on bipolaarse häire vaates väga oluline roll: proovi oma meeleolumuutusi tähele panna ning koosta endale tegevusplaan, mida rakendada selleks, et meeleolu püsiks sarnasel tasemel. Samuti on täheldatud tervislike eluviiside ja järjepideva rutiini positiivset mõju: kui põimida igapäevaellu tegevused, mis aitavad meeleolu stabiliseerida ning püsida seatud plaanides, õnnestub soovimatuid kõikumisi sageli vältida.