Pereliikme või hea sõbra vähidiagnoos tõmbab lisaks patsiendile vaiba alt ka lähedastel, kes haigestunust väga hoolivad ning nüüd uue olukorraga harjuma peavad. Ehkki vähiravi tähendab sageli muutusi nii elukorralduses kui ka vestluste sisus, tasub hoiduda käitumisest, mis erinevatele osapooltele muret või stressi juurde tekitab. Kuidas käituda lähedase vähidiagnoosi korral, räägib Ida-Tallinna keskhaigla taastusravi- ja onkoloogiakeskuse kliiniline psühholoog Inna Narro-Taimsaare.

Hirmu tundmine on normaalne

Narro-Taimsaare sõnul on ootamatu vähidiagnoos tervele perele šokk ning kui see möödub, võib esineda selle haiguse mõneajalist eitamist. Kui peres keegi saab vähidiagnoosi, siis psühholoogilises mõttes haigestub terve pere,” sõnas ta.

Kõige levinumateks psüühilisteks vaevusteks on ärevus ja depressioon, mida kinnitavad paljud teemakohased uuringud. “Tunda hirmu ja viha on haiguse ilmnemise algfaasis pigem normaalne, sest see aitab nii haiguse saajal kui tema lähedastel olukorraga paremini kohaneda.”

Samuti tasub meeles pidada, et muretsemine on onkoloogilise diagnoosi taustal kõigile omane – tuntakse ju muret nii haiguse kui ka tulevikus toimetuleku pärast. Veidi keerulisem on olukord siis, kui diagnoosi suhtes ilmneb vältivat käitumist. Seejuures paneb kliiniline psühholoog südamele, et nn “pea liiva alla peitmise” meetod ei ole lahendus ja pigem tekitab probleeme juurde.

Ka vähipatsiendid muretsevad lähedaste pärast

Inna Narro Taimsaare sõnul on diagnoosid sarnasemad just füüsiliste avaldumise osas kui käitumuslike väljendusviiside osas. Seda kinnitab ka tema praktiline kogemus, millest on ta hiljuti kirjutanud ka raamatu “Kui aega on jäänud vähe …”. “Vähipatsiendid tunnevad muret eelkõige selle pärast, et põhjustavad enda haigusega lähedastele vaimseid kannatusi ja rahalist kulu ning muretsevad eelkõige teiste toimetuleku pärast,” kirjeldas ta.

“Inimene, kes on haige, teab kõige paremini, kuidas ja mil moel ta haigusest tingitud sümptomeid tunneb – näiteks valud või nõrkused. Kuna haige lähedased kalduvad mõnikord liigselt muretsema, võib see tuua patsiendis esile süütunde.” Samuti toovad uuringud välja väärtuste muutused onkoloogilise haiguse taustal, kus enda huvid jäetakse tahaplaanile ning oluliseks muutuvad hoopis lähedased. 

Kohtle inimesi nii nagu varem

Paraku võib lähedase vähidiagnoos kutsuda esile ka olukorra, kus haigus toob kaasa nii patsiendi kui tema lähedaste sõprade-tuttavate-kolleegide neist eemaldumise. “Inimesed tunneksid justkui piinlikkust selle keerulise olukorra ees, mis neid otseselt ei puuduta,” tõdes Narro-Taimsaare.

Kindlasti ei tasu vähidiagnoosi saanud inimesel ka ise lähedasi karta, kuna vähidiagnoos pole nakkav ning arstide vahet käiv inimene võib raskel ajal vajada jutuajamisi lähedastega. “Parim soovitus on kohelda neid samamoodi nagu varem. Võiks viisakalt anda neile teada, et vajadusel on nendepoolne tugi ja abikäsi olemas – sellest täiesti piisab, kuna inimestena on nad ju samad – mis sellest, et foon on haiguse tõttu muutunud.”

Küll aga kipuvad vähipatsiendid sageli kurtma, et lähedased muretsevad liiga palju, kalduvad nende eest liigselt hoolitsema, sunnivad sööma ja liikuma ning mõnikord piiravad nende tegutsemisvabadust. “See sõltub muidugi, mis on patsiendi roll perekonnas,” lisas kliiniline psühholoog.

Soovitused lähedastele

Kuigi vähihaigusel ja -ravil on mitu palet ning iga kulgemine isikuliselt siiski erinev, jagab Inna Narro-Tammsaare mõtteid ja soovitusi, mida isegi järginud on:

• Vähihaige lähedane ei ole haige, ta on inimene, kelle peres on haigus. 
• Tundke haiguse kohta pärides piire, sest liiga sügavuti ja sagedane huvi tundmine on vähihaige lähedasele väsitav. 
• Andke vähihaige lähedasele konkreetselt teada, et olete tema jaoks olemas ning vajadusel ulatate abikäe.
• Kui tegemist on sõprusgrupiga, siis võiksite omavahel kokku leppida, kes vähihaige lähedasega otse suhtleb ja pärast teistele olukorra kohta informatsiooni jagab. Kui inimene peab igale sõbrale-tuttavale haiguse, ravi ja enda tundmiste kohta aru andma, on see väga kurnav.

Haigus ei hüüa tulles ning valib inimesi vaatamata vanusele, soole ja positsioonile. “Olgem siis toetavad ja mõistvad, sest me kunagi ei tea, millal haige patsiendi lähedase roll meid endid võib tabada,” sõnas kliiniline psühholoog lõpetuseks.